Kui ma eile oleksin olnud valmis vanduma, et maamaja ost on halb mõte, siis täna mõtlen sootuks vastupidi. Tegelikult mõtlen nii nagu alati olen mõelnud – mulle meeldib maal! :)
Hommikul välja minnes avastasin, et fekaalipaak on ootuspäraselt tühi ja vett peale ei nirise. Saunas oli ka kõik kontrolli all. Sinna panin suure puhuri tööle ja ma arvan, et õhtuks on allkorrus kenasti kuiv. Siis tõstan selle teisele korrusele. Üleval korstnal olevad lumeribad reedavad, et minu eile pandud silikoon siiski mingit effekti omas. Aga võib ka olla, et niiskuse allavalgumisele pani piiri kerge külmakraad.
Pisut rohkem läks aega veerenni tagasipanekuga aga lõpuks sain ka sellega hakkama. Selleks pidin lahti keerama räästapikenduseks pandud plekiriba ning muutma seniste kandurite asukohta, lisades samas mõne uue. Neid oli mul tagavaraks piisavalt, pidin ainult esmalt need pööningult üles otsima. Tulemus sai selline nagu allolevatel piltidel näha, üldsegi mitte paha ja kindlasti tugevam kui varem. Minu üllatuseks ei jäänud rennil kuskil isegi mingeid murdekohti näha.
2 kommentaari
Edaspidiste ebameeldivuste vältimiseks soovitaks paigaldada katusele lumetõkke. Ükski vihmaveerenn ei pea vastu sulalume raskusele(kui mitte see aasta siis mõnel teisel talvel võib juhtuda samasugune purunemine)
Kas seda on ka eterniitkatuste tarbeks olemas? Isiklikult pole sellist näinud. Aga kui olemas, tuleb kindlasti muretseda.
Teine asi, mis seoses niinimetatud vanade eterniitkatustega majade puhul silmade ette tuleb on see, et neil ühelgi pole lumetõket. Olen alati imestanud, kuidas neil veerennid seal püsivad. On küll ligadi logadi aga siiski olemas! :)
Ja kindlasti aitab suure lume korral ka renni regulaarne puhastus. Ma pole veel nii vana, et see kord redeliga räästad üle käia mulle probleemiks osutub.