Mul kaks last ja ma ei kujutaks ette, et ma neile ühel päeval teatan kuidas perel on näpud põhjas ja süüa saab alles kolme päeva pärast. See ei oleks mõeldav mitte mingisuguses muus võtmes kui force majeure, kui siiski. Kindlasti leidub häid inimesi, kes on valmis aitama ja kui mitte, liigkasuvõtjaid, kellelt laenatud rahaga halvad ajad üle elada.
Enamik teab ja paljud on käinud vaatamas hiljuti matkarajaks rekonstrueeritud Vardja veskiteed. Vähestele on aga teada, et selle projektiga jäi MTÜ Nahkanuia 40 000 kroonisesse miinusesse. Asjaolude, eelkõige paljuräägitud masu ettearvamatute tagajärgede tõttu võimalikele rahastajatele. MTÜ-le võetud kohustuste hinnaks on korraliku intressiga laen.
Kas ma võiksin evida samasugust lootust riigi ja selle käepikenduste ehk kohalike omavalitsuste vastutustunde suhtes? Maarja ja Matilde istusid reede õhtust esmaspäevani kahekesi Nahkanuial lumevangis. Miks on see nii, et lapsevanem kes ei anna oma lastele süüa, jääb vanemlikest õigustest ilma, miks ootab oma kohustusi mittetasunud ettevõtet pankrott ja selle omanikke häbipost kuid miks ei karistata kuidagi oma ülesannetega mitte toimetulevat riiki või omavalitsust?
Veel esmaspäeva ennelõunal sai Rõhult Nahkanuiale mööda teeserva varem lükatud ja jäätunud lumevalli. Tee lahtisaamiseks oli vaja kolme traktorit, millest kaks viimast pidid tee sõidetavaks muutmiseks sõitma 1 kilomeetrist lõiku edasi-tagasi 5 korda! Kas selline ongi kulude kokkuhoid? Või see, et Ervita-Rõhu teed kaevab lahti roomikutega kopp?
Pole minu asi kust hangib omavalitsus või riik teede talviseks hoolduseks vajamineva raha. Kui endal pole, laenake. Või kui ei suuda oma kohustusi täita, loobuge neist. Tehke valitsejatena nii nagu oodate oma kodanikelt!
