Aasta hakkab läbi saama ja tundub, et sellega koos hakkavad otsa saama ka minu sõnad. Nendest ajaveebidest, mida jälgin, jäid mitmed pikkade pühade ajal sellesse seisu kuhu nad enne jõule olid jõudnud. Võib olla oleks pidanud ise ka nii tegema! Ehk oleks siis kogunenud läbielatut ja tundeid, millest uue aasta hakul uue hooga kirjutama hakata.
Vaatasin täna Võsareporterit, kus Võsa Pets avaldas ühe kentsaka loo juures seisukoha, et maal ajab ‘üks junn teist taga’. Tegelikult pole siin nii hull midagi. Vähemalt Nahkanuial mitte. Meil veereb siin elu nagu hernes ja mõnes mõttes on sellest kahjugi. Kahju sellepärast, et väga ümmargusest elust pole midagi huvitavat kirjutada. Aga samas tunnen siirast rõõmu, et ma neid, kaaskodanikke nii intrigeerivaid teemasid, pole pidanud enam kajastama. Ausalt, mulle ei meeldi eriti ühiskonna valupunkte oma ajaveebis kajastada ning nende arvelt nime tuntust koguda. Hoopis sagedamini tunnen soovi öelda kõikvõimalike ideede ja pakkumiste autoritele, et “mul on parematki teha”.
Aga mida siis? Aasta on möödas ajast kui ma Sportlandist, oma viimase tööandja juurest, lahkusin. Siis uskusin, et oma kogemustele tuginedes saan kiiresti tagasi järje peale. Ja olekski saanud kui oleks eksisteerinud ükski põhjus (lisaks töökohale), miks ma Tallinnas olla tahtnuks. Mind kohe ei tõmba sinna. Ka mitte raha eest, kuigi ka selliseid võimalusi on olnud.
Praegu kogun sisemiselt üles tuure, et hakata LEADER programmist rahasid taotlema. Teostamist vajavaid mõtteid ja ideid on igasuguseid aga seni pole ma veel tundnud seesmist sundi nende paberile panemiseks. Viimased 10 aastat olen töötanud erasektoris pideva pinge seisundis. Ei mäletagi, millal viimati tegin asju rahulikult ja läbi mõeldes! Ikka ajas üks projekt teist taga ja need kõige kiiremad asjad pidid valmis olema “eile”. Kui hea see oli minu tööandjale, ei oska öelda. Ise nad seda tahtsid, järelikult sobisid neile ka tulemused. Kas see oli hea ka mulle? Võib olla peitubki siin selgitus sellele, miks ma nüüd veel, aasta pärast töölt lahkumist ei taha ennast siduda ühegi tööandjaga. Nad võtavad minult ära võimaluse asju läbi mõelda ja ette valmistada. Neil on alati kiire kuhugi, kuhu, seda ei tea nad isegi. Kindlasti on selline jõudeolek ja endale kalli hinnaga ostetud “mõtlemisaeg” emotsionaalselt kurnav, nii ma ju tunnen, aga teisalt olen ma rahul nende mõne, minu arvates tõeliselt hea ideega, millega olen pausi pidades hakkama saanud. Olgu siinkohal nimetatud näiteks Nahkanuia ajaveeb.
Elu on läinud nii nagu ta on läinud. Kui ma oleks teinud asju teisiti, poleks mul imetoredat poega ja teist samasugust tütart. Poleks ka sellist naist. Mul ei oleks maja Nahkanuia külas ja paljusid toredaid sõpru. Nii et kahetseda pole midagi! Ma ei tea kaua ma veel niimoodi “virelen” aga olen viimasel ajal täheldanud endas soovi jälle midagi suurt korda saata. Huvitav, mis selleks küll kujuneb?
Seniks kui vastus sellele küsimusele selgub, tuleb endaga hakkama saada ja püüda vältida halvimat. Nimelt loobumist minu Nahkanuia projektist. See oleks nagu iseenda mina järjekordne kaotamine. Ja äkki tulevad selle iseenda kaotamise hirmus siiski ka postitused?
4 kommentaari
palju õnne, et valisid morpheuse käest õige pilli, paljust tilulilust aga tuleb aastate jooksul veel loobuda, kui viimaks see ajaveeb postitusi ei saa, siis tean, et oled suvel päevad otsa põllul ja heinamaal, talvel metsas jne., turul käid hapukapsast soola ja tikkude vastu vahetamas, Leaderiga head pealehakkamist, loetud päevad meetmete avanemiseks…
BTW see, et pead veel blooge vanad pildid, reisikirjad, on tüütu, võiks ikkagi kõik see meem ühes kohas koos olla, samas näitab see, et oled jõundud tõsisele põlvkonnale (Viljat, Leppoja, Jüssi) kandadele.
Eks see ole loomulik asi, ühele asjale pühendumine tekitab vahepeal selliseid mõtteauke, just siis kui annad endast tõeliselt. Sedasi astmehaaval see ronimine käibki. Aga kõik tehtu jääb ju maha, sinu puhul paljuski lausa käegakatsutavalt. Nii palju võin küll öelda, et kui suur ports asju tehtud ja käes on pausiaeg, siis uued ideed ja võimalused põrkuvad ühel hetkel kusagilt sulle tagasi. Just tänu eeltehtule. Selline segane mõtisklus mu poolt sulle selle aasta lõpetuseks :)
See jäi veel maha: mulle näib, et rahuolu on neetult raske õppida.
Tänan sõbrad heade sõnade eest! Eks ta tõepoolest kipub nii olema nagu kirjutate (kui mitte välja arvata Juhani arvamus, et tegijatele kandadele astun :)).
Mis puudutab blogide ühtesulatamist siis pigem mitte. Ilmselt on see minu eripära aga mulle meeldib asju teha teemade kaupa. Jaekaubanduses, kus ma viimased kolm aastat töötasin, räägitakse ju pidevalt segmenteerimisest. Küllap üritasin alateadlikult teha midagi sarnast. Lisaks olen arvamusel, et lugeja seisukohast on palju mugavam valida eri blogide kui eri teemadel kirjutatud postituste seast. Ma ei taha, et Nahkanuia ajaveeb oleks liiga kirju, See hägustab kirjutajale tegemise eesmärki ja nagu öeldud, ka ajaveebi tarbijale.