Tegime Matiga täna ühe pikema jalutuskäigu. Meil oli ammu kokku lepitud, et läheme loomadele metsa toitu viima. Maarja oli selleks otstarbeks kõrvale pannud vanad leivad-saiad ja veel midagi. Kokku käisime umbes 2 kilomeetrit, mina ees ja Mati minu seljataga kelgul. Ta üritas alguses seal peal isegi selili pikutada (eriti mugav) aga siis loobus ja istus.
Ega me neid viilusid lihtsalt metsa alla laiali ei puistanud vaid viisime ikka “ametlikku” söögikohta. Ühte sellist peab Aabrami taga metsa ääres Jüri Ilves. Sinna sammud seadsimegi.
Hiljuti lugesin lehest uudist, et metsades on välja kuulutatud jõulurahu. Või midagi sellist. Et jahimehed jahti ei pea ja viivad selle asemel peredega loomadele metsa toitu! Küllap ma olen jah küüniline aga see tundus mulle samasuguse üritusena nagu Tallinna ligidal ATV meeste aktsioon metsaalause puhastamiseks. Väga populistlik ja silmakirjaliku kõlaga. Sisu kohta teavad jahimehed ilmselt ise kõige paremini rääkida.
Aga meie Matiga viisime ka. Siiski mitte loomadele jõulukingi tegemiseks vaid lihtsalt selleks, et toidukraam raisku ei läheks ja prügimäele ei peaks rändama. Samas nägi meie poolt külastatud Jüri söödaplats küll kadestamisväärne välja. Kuivanud vihad, värske hein, leivaviilud. Kusjuures hein lõhnas veel nii hästi, et oleks ise tahtnud sinnasamasse külili heita ja pikutada. Sain sellest hoogu juurde mõttele, et oma küün tuleb ikka valmis teha ja hoolitseda, et sinna igal suvel pisut heina sisse saab. See oleks ka koht mõne suveöö veetmiseks. Mati ja õelapsed näiteks ei tea, mida tähendab küünis magada. Usun, et veel minu põlvkond sai seda oma nooruses piiramatul hulgal nautida. Vähemalt need, kellel olid maal vanavanemad või sugulased.
Tagasi koju otsustasime minna ringiga, läbi Tambu. Seal oli kõik “korras”, vundamendid ja kelder lagunevad aeglaselt aga kindlalt ning krunt võsastub. Kuigi sellest on saanud palju rääkida, tundsin jälle kuidas vana haav sees lahti kisti. Kahju, nii kahju on vaadata kuidas asjadel lastakse lihtsalt minna! Läheks ja teeks ise korda aga kust võetakse see aeg ja raha? Ja milleks siis eraomand? Omanik?
Metsloomade (tegutsemis)jälgi oli näha kõikjal, loomi endeid mitte. Näha võis metskitse, põdra, jänese, rebase jäljeridasid. Ühes kohas olid metssead maad tuhninud, teisal jälle suur loom valgeöe lumele nagu dushist kust pritsinud. Suured, meetrise või rohkemgi läbimõõduga laigud. Ma ikka mõtlen aeg ajalt sellele, milline elu inimeste ümber käib ilma et me seda teaksime. Eks need, kes metsale ligemal, oskavad seda tähele panna aga ma võin ainult oletada, kes praegu pimedas seal metsa servas ringi hulguvad. Reegina ma jälgede tegijaid ei näe. Linnainimene vaeseke imestab/minestab isegi toonekurge nähes nagu juhtus ühe minu hea tuttavaga, kes mind kord suvel maale tõi.
Pärastlõunal sõitsime poisiga veel Vahukülast tädi juurest läbi ja tegime niisama aega parajaks. Maarja oli tüdrukuga kodus ja tuli meile vastu peaaegu Rõhu-Preedi ristis. Tee on praegu puhas ja kinni tambitud, nii et jalutada saab kaugele, võimalus, mida Mann usinalt kasutab.
Väljas kisub jälle külmaks. Tegin küll igasse tuppa tule alla aga miinuskraad annab kohe tunda. Eriti kui istud akende all. Magamistoad on soojemad kui kaminatuba, kõige külmem on koridor, kuhu ma oma laiskusest pole leidnud õige paksusega tihendit. See, mis alguses sinna pandi, on nüüd aja jooksul pisut kuivanud uksele ja lengile väikeseks jäänud.
Õues oli ka huvitav. Tähed taevas aga kuud polnud. Selge taevas aga valgust praktiliselt pole. Kuud on vaja!
