Kõva tööpäev oli! Koos äia Jaani ja õemees Junstiga puhastasime puudest Karjamardi küüni. Või oli see laut? Mis iganes, selle Karjamardi talu hoone vundamendi, mis Kördist möödumisel paremat kätt üle kraavi jääb. On ka võimalik, et paljud pole seda märganudki tulenevalt kõigist neist suurtes puudest, mis seal kasvavad ja seetõttu vare varjavad.
Nüüd on lagunev raudkivivundament kõigile kenasti näha ja muudab oma olemasoluga ehk Nahkanuia küla jälle mõne külastaja jaoks pisut reaalsemaks.
Vundament ei kuulu mulle. See on Ilvese Jüri maa peal ja selle puhastamiseks on mul sõlmitud Jüriga kokkulepe. Kõik mahavõetud puud saan kasutada kütteks. Tegelikult saan ma sellest tehingust isegi rohkem, sest minu jaoks on vanad talukohad suure väärtusega.
Müttasime seal Karjamardil umbes viis tundi. Sain muu hulgas teada, et minu saag ei tööta. Tühikäigul puudusid pöörded ja kett ei saanud õli. Seepärast kulusid marjaks ära äia kaks kaasavõetud mootorsaagi. Samal ajal kui Jaan ja Junts puid maha võtsid, vedasin mina oksi ja üritasin lõket põlema saada. Esimese ülesandega sain hakkama, teine ei õnnestunud ka pärast seda kui õemehega maja juurest pisut läbikäinud õli tõime ja seda okstele kallasime. Aga ei, toores puit ei võtnud tuld. Lõpuks sai äial hing täis ja ta võttis tule tegemise ise käsile. Vana kooli mehena kasutas ta küll keelatud võtteid aga lõpptulemusena sai suurem osa oksi põletatud.
Tagasi koju jõudes ootas meid ahjupraad, liha ja kartulid. Joogiks külm piim, kõrvale marineeritud kukeseened, hapukurk.
See on nüüd järjekorras neljas, ei viies talukrunt, mille korrastamisega olen Nahkanuiale tulekust saati tegelenud. Kõigepealt Nippi Kõrsi, siis Kangelase ja Kördi, viimati Aarbami ja nüüd siis Karjamardi. Polegi nii vähe! Kördilt ja Nippi Kõrsilt harvendatud puid kasutan kütteks siiamaani. Ei häbene tunnistada, et olen tehtu üle uhke.
Tegelikult pidime täna alustama hoopis minu kinnistu lõpusosas kulgeva tee parema poole puhastamist lepavõsast, et sealt hakkaks tuul läbi käima ning kuivataks nii teetammi. Nagu tänane proov näitas, peab mul vähemalt saag korras olema. :) Tegelikult jõudsin ka selgusele, et üksi on see ikkagi päris suur ülesanne. Seekordki oli abilistest palju kasu!
Õhtul käisime Mattisega veel lõkkeasemel oksi kohendamas. Oli pime ja vaikne. Nagu Nahkanuial ikka.
Päeva lõpetas Meelimari vannitamine. Erinevalt eelmisest korrast tuli see meil hästi välja. Õigem oleks vist öelda, et vannitatu käitumine oli seekord eeskujulik. Kõhuli olles Meelimari naudib olukorda ja ei tee piuksugi. Täna püsis ta isegi selili rahulikuna kuni endale sõrmega silma torkas. Siis läks kisaks.
Nüüd olengi nii väsinud, et ei viitsi diivanilt tõustagi. Selles mõttes on see ajaveeb saanud päris mõnusaks lõõgastuseks, mida õhtul lugeda ja kirjutada. Tänagi tahan enne magamaminekut veel ühe meelierutava avastuse siia üles riputada.