Nahkanuial peeti täna hundijahti. Esmalt sõitis kohale jäljekütt, kes käis Vardja tee läbi ning võis mingite talle teadaolevate märkide alusel otsustada, et “hunt on sees”. See tähendas siis seda, et hunt oleks pidanud olema tingilkus ristkülikus, mille lääne ja lõunapiiriks on Vardja tee, põhjapiiriks Norra-Preedi tee ning idapiiriks Preedi jõgi.
Üsna pea ummistus Rõhu rist kõikvõimalikest masinatest, millest pudenes välja punastes vestides kütte. Peeti sõjaplaani ja riburadapidi tulid masinad Kördile, kuhu löödi üles “laager” ehk pargiti autod. Tegelikult pargiti autod Jüri Ilvese põlluserva Kördi vastas. Meeldiv oli ka see, et nii hommikune pioneer kui ka hilisem autokaravan küsisid viisakalt luba minu kinnistult läbisõiduks. Kuna kaks jahist osalejat omasid ise maatükke Vardja tee ääres, polnud mul põhjust kedagi takistada. Seda enam, et Kördist edasi läksid mehed jalgsi.
Olin fotoaparaadiga kohal, lootuses, et saan ometi kord pildistada mõnd Nahkanuial oma elu jätnud metslooma. Mitte, et ma seda nautinud oleks aga kui midagi sellist juba juhtub, peab kroonik olemas olema.
Jahi juht kogus allkirju ja seletas ka mulle, kuidas nad tegutsevad. Kus paikneb kütiliin ja kuidas antakse sellele märku hundi märkamisest. Põhiline, mis mulle kui algajale seekord meelde jäi, oli vaikuse tähtsus. Kütid rääkisid omavahel sosinal või poolhääli ning hoidusid mistahes müra tekitamast. See võivat hundisarnase erksate meeltega kiskja juba enne jahi algust minema peletada.
Miski selle hundi minema peletaski, sest kätte teda ei saadud. Kütiliinist naasvad jahimehed tõid sõna, et hunt olla üle Preedi jõe minema lipsanud. Alltoodud pildil seletab läbimärg Neil, tema see hallivatimehe põgenemistee avastaski, mismoodi see kõik toimuda võis.
Jäigi mul (surnud) hundipilt tegemata. Elusat ka ei kohanud. Tegin aega parajaks Abrami talu lagunenud elumaja pildistades. Päike paistis ja selle valguses olid mõned puumustrid täna eriti ilusad. Aga vaadake ja hinnake ise.
2 kommentaari
Taolised ajajäljed (hundijutu teemal ma kaasa rääkida ei oska, seega ikka Abrami majast) muutuvad mu jaoks ka, mida aeg edasi, seda köitvamaks. Võin mingit lagunenud palkmaja, ümberkukkunud korstent või poolkõdu akend imetlema jäädagi, nii et teistel ilmselt väga veider mulje must jääb. Ei taha mõeldagi, mis sedasi saada võib, kui mõni vana maja päris elamise tarbeks mu kätte peaks sattuma. Tea, kas raatsingi midagi seal teha.
Meil ongi üks lühem matk ju tegemata, metsatallu mida olen paar korda maininud. Pane oma kola hakkama ja käime “seal” ükspäev ära.
Aga kui keegi mingil arusaamatul põhjusel tahab neid pilte suuremalt näha, saab seda teha siin, minu veebialbumis.