Lõpetasin pärastlõunal artikli kirjutamise ajakirjale Loodusesõber. Minu koostöö selle ajakirjaga on kestnud vahelduva eduga alates aastast 2007 kui alustasime silmaringi laiendava artikliseeriaga olulistest põhimõtetest matkavarustuse valikul. Tänaseks on olnud juttu kihilisest riietumisest, villa omadustest, matkapliidist, seljakotist, magamiskotist ja matkasaabastest. Huvilised peaksid saama vanemaid numbreid tellida ajakirja toimetusest aga nagu ma täna toimetajaga kokku leppisin, on mul luba need ka oma veebikeskkonda üles riputada. See võtab aega seni kui saan selleks nende kujundajalt kenad pdf vormingus failid nagu see siin.
Valminud artikli jaoks materjali kogudes käisin ära ka Väinjärvel. Tahtsin näha mis olukorras on järvejää ning võimalusel teha mõned tiirud. Oma üllatuseks avastasin eest ideaalsed uisutamistingimused. Kogu järv on kaetud üpriski sileda jääkihiga, mis on piisavalt paks et kanda inimest ja enam. Kalameeste puuritud aukudest võis jää pakusesks hinnata 15-20 sentimeetrit.
Tegin järvel mitu tiiru. Preedi sopi poole jätsin seekord sõitmata, sest kõrkjaservas istusid kalamehed ja ma ei tahtnud neid kuidagi häirida. Püüdku! Mul oli ruumi küllaga. Kalameestega seoses härisid kohati jääle pillutud suitsukonid ja tühjad suitsupakid. Niipalju võiks ikka seljakotis ruumi olla, et need koju tagasi viia!
Uisutamine on lahe! Eriti matkauiskudega. See on nüüd juba teine aasta kus mul õnnestub Väinjärvel sõita. Kui võimalik lähen homme ja ülehomme ka! Rongaisa staatusest päästis mind täna minu ema, kes ajal mil mina järvel olin, aitas Maarjal Meelimari hoida.
Praegu on õhtu ja Maarja annab tüdrukule süüa. Lähen küsin ja kui ta lubab, käin veelkord järvel ära.
1 kommentaar
Kui pisut peale kuut välja läksin, oli õues kottpime ja sadas vastikut märga lund. Tuju läks ära, sest ega selline lumi uisujääle midagi head tõota. Pigem oleksin tahtnud tunda kergeid miinuskraade ja näha taevas tähti säramas. Jäi minemata!