Hommikul autoga Paidesse sõites helises taskus telefon. Vallast teatati, et mulle on postkontorisse saabunud kiri ja kui ma sellele tänase päeva jooksul järgi ei lähe, saadetakse see saatjale tagasi. Ärge arvake, et Koerus on postisaadetistest teatamine valla kohustus! Väiksele kohale omaselt tuldi naabritele vastu (postkontor ja vallavalitsus asuvad ühes hoones) ning edastati mulle postirahva sõnum.
Tegelikult on tegemist minu veaga. Ühel korral on mind juba läbi vallavalitsuse postkontorisse kupatatud ja siis lubasin ma oma postkasti küsimuse lahendada. Aga ei lahendanud. Ja kuna postkontoril on vaja saadetise kohaletoimetamiseks minu poolt avaldusega kättenäidatud aadressi, polegi neil muud võimalust kui selle puudumisel saadetised tagasi saata. Selles mõttes erineb maavärk linnaelust oluliselt, kõik see mida linnas oled harjunud enesestmõistetavaks pidama, tuleb maal olles ümber vaadata. Linnas ei pea sa midagi postkontoris klaarima. Postiringid on seatud nii, et kui on aadress, saab ka saadetis kohale toimetatud. Maal käivad asjad teisiti. Minu maja juurde postkasti olemasolu keegi kontrollima ei tule, sest see jääb postiringist väljaspoole.
Kuid seekord sain ma oma paki kätte ja et edaspidi sarnaseid olukordi vältida, tegin kohapeal avalduse, mille alusel saab postkontor kirju kuni minupoolse nõudmiseni enda juures hoida. Vallavalitsusele aitäh teabe vahendamise eest ja olgu siinkohal edastatud ka minupoolsed vabandused sellise jamaga tegelemise pärast!
Samas kulus see “jama” mulle ära, sest üks kahest saabunud kirjast sisaldas minu jaoks väga meeldivat üllatust! Juhan Soomets, Preedi mõisa vaadete autor, saatis mulle kõigi kolme pildi originaalid!! Seda see tema meisterlikult segaselt kirjutatud vastus minu palvele alustada piltide autoriõiguste omandamise teemal läbirääkimist siis tähendaski! Ta kirjutas: “Preedi pabervaadete tulevase omaniku osas mul mingit valikut pole olnudki, paraku ei saa hetkel sel teemal aidata, Sul on vaja paar päeva oodata, ei aita isegi selle jutuajamise kuhugi üles riputamine.” Piltide ümbrikust väljavõtmine ja käeshoidmine oli kahtlemata alanud aasta meeldivamaid hetki! Aitäh Juhan!
Kui tahad Juhani sedöövreid lähemalt vaadata, kliki pildile.
Sellega päeva positiivne pool ei lõppenud! Õhtul käisime Matiga üle pika aja lauatennist mängimas. Väikeste eranditega oli kohal kogu kaader ja ma pean ütlema, et pärast kahenädalast pausi oli täitsa mõnus tuttavaks saanud nägude keskel lõõgastuda. Natuke uudiseid, sekka mõni kaotatud mäng ja kaks tundi möödus otse lennates.
Mängude vahel tegin juttu mesinik Kallega, et osta purgike Koeru valla niitudelt ja aasadelt kogutud mett. Kes teab, võib olla käivad mõne tema taru mesilased isegi Nahkanuial toormaterjali kogumas? Kokkuleppe sain ja homme lähen oma purgile järele. Mul tekkis mõned päevad tagasi nii suur mee, saia ja piima isu, et pidin hakkama otsima lahendusi mee hankimiseks. Ja mis saab olla parem kohalikust toorainest ning valda jäänud kroonidest, mis siis et mõnikümmend aga siiski. See ei jää ju minu viimaseks meepurgiks!
Aga ikka veel ei olnud head asjad selleks päevaks otsas! Kui saali saabus Ivar, sain korralduse ilmuda viivitamatult Mareki juurde kalade järgi. Mehed olid veetnud pika päeva Peipsil kala püüdes ja saanud tasuks suure ahvenasaagi, millest üks osa plaaniti jaotada ümberkaudsete külade vaesemale rahvale. :) Tagasihoidliku eestlasena oleksin tahtnud muidugi viisakalt loobuda aga isu värske kala järgi sai seekord võitu ja ma tõin “oma osa” ära. Mmmmm, need (juba toorelt) isuäratavad kalad lähevad homme muna ja jahu sisse kastetuna pannile ja sealt otse minu ja Mattise kõhtu.
