Hommikul viisin poisi lasteaeda ja läksin ise taaskord Vardja tee äärt puhastama. Praegu müttan endiselt tee vasakpoolses servas ja olen seal ametis kahe põlispuu ümbruse puhastamisega. Kohendasin eilset lõkkeaset ja tegin mootorseaga tulerooga lisaks. Kõige suurem häda on toomingatega, mis oma harali okstega kipuvad kõikjale kinni jääma ning mis lisaks kipuvad vabanedes tabama nägu või mõnd muud õrna kohta. Mõtlesin hommikusele kätetööle hetk tagasi kui Matildele udujuttu ajasin, kuidas ta varsti valges kleidis ja päikesevarjuga sinna patseerima tuleb.
Tegelikult ei saanud ma hommikul kaua väljas töötada, sest 11-ks pidi Maarja Matildega perearsti juures olema. Saime teada, et tüdruk on kahe nädalaga juurde võtnud 410 grammi ja kaalub nüüd 5,6 kg. Üldiselt on meie väikesel tüdrukul tervis korras kui välja arvata hiljuti taasalanud gaasivalud. Miski neid põhjustab aga mis täpselt pole aru saanud.
Muidu on tüdrukuga lahe jutustada. Mõistus on tal terane ja suhtlemine kulgeb väga ladusalt. Jutt jookseb kohe sorinal. Ja iseendaga saab ta ka hästi läbi. Alltoodud pildil jutustab Meelimari oma mänguputukatega.
Tagasi kodukülla jõudes avastasime, et Janek on käinud teed lükkamas. Petserimaantee minu majani oli ilus sile ja nägi välja sama hea kui mõni suurem avalik tee. Naispere oli selle üle eriti õnnelik, sest ainult sellise teega saavad nad jalutada kaugemale kui maja esine parkimisplats. Tegelikult ulatuvad nende rännakud teinekord Ervitani välja aga eelduseks on ikka see, et Vardja tee oleks vankriga läbitav. Praegu on küll kõik nii timm kui olla saab!
Kui Mati lasteaiast koju tõin, läksin saega tagasi “metsa”. Seekord siiski Kördile. Seal oli üks vana vaher, mis saarte vahel kasvades neile liialt külje alla oli kasvanud. Võtsin selle jupikaupa maha. Kui lõpetasin, oli väljas juba pime ning puud loopisin kärusse autotulede valguses. Midagi on jälle tehtud!
Õhtul tuli ema külla ja mul jäi järjekordselt lauatennisesse minemata. Lisaks olen saanud endale külge köha ja tatitõve, mis koos kõhulahtsisusega moodustab kena kompoti. Eile olin viimase tõttu sunnitud töö Vardja teel nagu noaga lõigatult katki jätma ja koju kihutama. Kui poleks seda teinud, oleksin seal metsaservas küll vist pauguga lõhki läinud. :)