Meelimari käib käpuli

Nagu olen kirjutanud ja nagu rohkem kui ühe lapse vanemad teavad, ei kuku käbid kännust kaugele aga võivad kukkuda ühe ja sama puu erinevatele pooltele. Meil on nii juhtunud. Kui välimus välja jätta, on Mati ja Matilde nagu öö ja päev. Täna näiteks tegi meie pisitütar esimesed sammud käpuli. Siiani on ta ainult roomanud, vedades Meelimari käib käpuli

3. märts – ei midagi erilist

Hommikul viisin poisi lasteaeda ja läksin ise taaskord Vardja tee äärt puhastama. Praegu müttan endiselt tee vasakpoolses servas ja olen seal ametis kahe põlispuu ümbruse puhastamisega. Kohendasin eilset lõkkeaset ja tegin mootorseaga tulerooga lisaks. Kõige suurem häda on toomingatega, mis oma harali okstega kipuvad kõikjale kinni jääma ning mis lisaks kipuvad vabanedes tabama nägu või 3. märts – ei midagi erilist

Meelimari jääb magama

Kahtlemata on inimmälu subjektiivne ja kipub tagantjärgi ilustama kõike seda mis olnud. Nii meie Maarjagagi vaatame oma tütrekest ja võrdleme praegust aega mõne aasta tagusega, kus poiss samas eas oli. Ja pole midagi parata, Mattise kasvamine on meilt nõudnud oluliselt vähem närvirakke. Sest võrreldes Meelimari tähelepanuvajadusega oli Matu titeiga meile vanematena lausa lust ja lillepidu. Meelimari jääb magama

Kuuvalgest ööst ja vanast lauast

Fantastiline õhtu! Üks sellistest, kui peaks perega väljas jalutama, mitte toas istuma. Täiskuu taevas loob pikad varjud ja tunnet mis niimoodi tekib, ei oska ma hästi kirjeldada. Natuke meenutab see suveööd või siiski mitte. Päris päevaga ka tegemist ei ole, isegi pilvise päevaga mitte. Samas on kõik kaugele näha tänu maapinda katvale lumevaibale. Võtsin aparaadi Kuuvalgest ööst ja vanast lauast