Ma ei mäleta kas ma olen sellest juba varem kirjutanud aga aastaid tagasi tuli vestluses töökaaslastega jutuks meie tollane otsene ülemus ja tema juhiomadused. Kui olime suhteliselt üksmeelselt hääletanud, et tegemist ei ole kõige erksamat sulekuube omava papagoiga puuris, haaras uppuv opositsioon õlekõrrest ja käis välja üllatava väite. Väide ise seisnes selles, et meie “läbipõrunud” ülemuse näol on tegemist suurepärase isa ja perepeaga.
Selles pole ju midagi erilist, et hea perepea ei ole hea tegevjuht või vastupidi. Minu jaoks oli üllatav sellisel kohatul moel, kardinaalselt eri valdkondi omavahel võrreldes, isiku õigustamine. Kuidas aitab töötaja enesetundele kaasa asjaolu, et töine türann on kodus malbe mees oma naisele ja hea mänguseltsiline lastele? Või vastupidi. Ei aita ju.
Ühest küljest on oskus inimese eri võimeid eraldi ja objektiivselt hinnata kasulik. Kuid selline lähenemine sobib pigem ärimaailma, kus talente kasutatakse sihtotstarbeliselt ning spetsialisti erialased teadmised kaaluvad üles tema vajakajäämised näiteks sotsiaalsuses vms. Igapäevaelus segunevad kõik saadud emotsioonid üheks suureks tervikuks ja moodustavad nii hinnangu isiku kohta.
Kuid lisaks ühe ja sama isiku paralleelselt eksisteerivate rollide võrdlemisele saab sedasama teha ka ajas. Võtkem näiteks lapse ja vanema suhe. On selge, et ilma isa ja ema hooleta poleks olemas meist kedagi. Samas on minul endale olnud väga raske kui mitte võimatu põhjendada tänutunnet vanema ees, kes on oma lapsed aastateks unustanud või kelle jaoks on iga kaootiline kontakt perega alati seotud mingi omakasuga. Selliseid inimesi leidub meie ümber küllaga.
See on tõsine dilemma. Keegi ei saa ilmselt ka öelda, et parem kui mind poleks olemas, sest siis poleks tal võimalik rõõmu tunda oma lastest või mustmiljonist muust asjast. Seega tuleb olla tänulik aga see tänu ei peaks ega saagi katta kõiki tulevikeeksimusi, mis on tehtud antud kontekstis siis vanema poolt kahetsuseta ning teisi pereliikmeid arvestamata. On inimene, on ehk armastus tema vastu aga see on isiku vastu kaugest minevikust. Isiku vastu keda enam ei ole.
Võiks siis öelda, et oma pere hüljanud lapsevanem on oma pere lugupidamise ja niinimetatud vanaduspensioni jäädavalt maha mänginud. On jäänud vaid sigitamise fakt, mis paraku ei kohusta kedagi millekski. Mis siiski ei takista mõtteviisi “ta ju ikkagi sinu isa/ema” laia levikut ja populaarsust! Tahaksin selle peale karjuda, ja ehk olen seda ka kunagi teinud, et mis puutub siia “ikkagi”. Vanemaks saamine ei tähenda ju ainult laste tegemist vaid ka nende eest hoolitsemist ja neist hoolimist. Just viimatimainitud tasandil tekib lapse ja vanema vastastikkune usaldus, see ei ole kunagi põhinenud sünnitamise faktil.
Sellises olukorras põrkuvadki kaks maailmapilti, mis vähemalt minu mõtetes ei taha kuidagi omavahel kokku sobituda. Ühisosa puudub. Sellises küsimuses ei saa lähtuda loogikast aga “ta on ju ikkagi sinu vanem”, justnagu õigustus türannile, kes võib olla kodus oma lastele hea isa. Kuidas saab kellegi sigitamise fakt katta tema elus puudujäänud vanemliku hoolitsuse ja panna ta tänutundest nõretama? Võimatu.
Kõik need mõtted tekkisid aga hoopis teises kontekstis. Olen märganud samasugust suhtumist ka tööandjate juures. Sellest ei olegi nii palju aega möödas kui üks minu endistest tööandjatest väitis, et minu palk peaks olema just selline nagu ta on, sest minu boonuseks on välislähetustel saadav koolitus, mugavad hotellid, osaliselt kinnimakstud toitlustus ning päevarahad!? Õhku jäi ainult küsimus kuidas see kõik konventeerida kupüürideks, mis ka näiteks toidupoes kehtivad? Või tagastada nädalaid välismaal veedetud aeg oma perele? Nimetatud koolitused teenisid eelkõige tööandja huve, mugavad hotellid määras vastuvaidlematult vastuvõtja ja halvimal juhul ei piisanud päevarahadest ka osalise toitlustamise korral. Töölähetus ≠ turismireis. Ettevõtte poolt töötaja kohta tehtud kulu ei muutu automaatselt töötaja tuluks. Ei saa võrrelda omavahel võrreldamatuid asju.
Hiljuti tekkis mul küsimus tänutundest tööandja vastu enam vähem samadel alustel nagu eespool sai kõneldud, vanema-lapse suhtel. Kas töötaja võlgneb tööandjale igavese tänu töökoha eest? Kas see nn. “sigitamise” fakt kaalub üles tööandja poolt hilisema töö käigus korraldatud sigadused ja mõnitused, töötasu kärpimised ja muidu autu käitumise nii töötaja kui ka klientide suhtes? Olen märganud kuidas tööandjad suhtuvad oma “meeskonda” kui omandisse ja kasutavad seda vastavalt. Võrdlus orjapõlvega pole paljudel juhtudel sugugi kohatu. Töölevõtmise fakti esitletakse töötajale kui põhjust olla tänulik, tegelikult pole töötajal kehtivate tööturu tingimustest kuhugi mujale võimalik minna ja seda kasutatakse julmalt ära.
Vahetevahel minnakse sellise suhtumisega liiale ja see ongi, mis tegelikud ajendid reedab. Näiteks juhul kui töötaja töötulemused on ettevõttele igati kasulikud kuid nende mittemärkamiseks leitakse kõikvõimalikke täitamata jäänud formaalsusi. Nagu näiteks tööga seotud kohustuste müümine töötajale töötasu pähe. Sagedamini on siiski tegemist otsitud põhjuste, ahnuse, usaldamatuse, iseenese küündimatuse ning oskamatusega selliseid töötajaid ettevõtte kasuks tööle panna. Kas ma peaksin sellises olukorras olema tänulik?
Mina leian et mitte. Loeb siiski tervik, mitte kitsad valdkonnad, kus mistahes positiivne tahk on käsitletav ereda päikesekiirena muidu pilvises taevas mitte vastupidi. Nagu vanema puhul loeb hoolitsemine ja hoolivus, vastastikkune andmine, toimivad samad mehhanismid ka ettevõttes. Kusjuures hoolitsemine ja hoolivus ei ole väljendatavad mingis konstantses rahasummas. Ma ei ole tore inimene seepärast, et ma annan koerakutsikale kodu. Tore, kui üldse, olen ma siis kui seesama koer minu juures aastate pärast väärikat vanadussurma sureb, olles saanud eluajal vajaliku hoolitsuse ning armastuse osaliseks.
Dilemma siiski jääb. Raske on alahinnata “sigitamise” fakti, olgu see siis sünnitunnistuse või töölepingu vormis. Raske on mitte olla objektiivne ja eirata muidu hoolimatu inimese positiivseid omadusi. Kuid loeb siiski tervik. Või mida arvab Nahkanuia ajaveebi lugeja?
1 kommentaar
Hea teemapüstitus. Lugesin juba natuke aega tagasi selle loo läbi ja mulle tundus, et sa võrdled võrreldamatut. Lihtsalt mulle tundub nii.
Mõne mõttes on mõlemad asendamatud ja vajalikud aga töökoht on ikkagi väga kergelt vahetatav ja vanemad – nendega tuleb vaeva näha ja pingutada sest neid on sul ainult üks paar. Garantiitingimusi pole ja välja vahetada ei saa. Seepärast tuleb neid hoida ja neile nende eksimused andestada nagu nemad seda oma laste puhul tavaliselt teevad.
Kui töö juures ikka vasakule kisub saab alati sirge seljaga välja kõnidada ja kaabut kergitada. Seda muidugi eeldusel, et sinu töö oli selline, et sa ei pea järgmisest uksest sisse astudes häbenema. Ja vähesed peavad. Või astuvad valedest ustest sisse. Aga mõned peavad. Eelpool kirjeldatud boss vist peaks. Aga tema ei lähe ka kuskile.
Mina olen enda jaoks teinud reegli, et töö ja eraasjad tuleb rangelt lahus hoida. Töökaaslased on töökaaslased ja sõbrad on sõbrad. Muudab tööl käimise küll võib-olla küll veidi igavamaks aga minu jaoks see siiamaanitoimib ja töökoha vahetusel mängivad ainult argumendid, mis töökoha vahetamisel seda tegema peaksid.
Millega ma kindlasti veel nõus olen, et inimese tööväline elu ei ole alus talle hinnangu andmiseks töökohal. Tundub karm aga ausõna ei vabanda kehva tööd välja see, et väljaspool tööaega on tegemist igati eeskujuliku inimesega.