Ma ei tea kas parun Maydell kasvatas oma eesti punast tõugu piimakarja eelkäijaid just neis fotol olevates hoonetes aga tõenäoliselt. Ja kui tema seda ei teinud, tegid seda hilisemad töökangelased, suure nõukogudemaa esilüpsjad. Hiljuti Udevalt läbi sõites märkasin, et kahe hoone katused on sisse langenud. Kahju, et nende pea 20 taasiseseisvumise aasta jooksul pole leidunud kedagi, kes laguneva Udeva mõisaansambli eest hoolt kannaks. Aga ehk ongi nii parem. Surevad väärikasse vanadussurma need vanakesed ja viivad oma lood endaga kaasa. Veel paar samasugust talve ja hoonete asemel seisab rusuhunnik. Nii see käib …
10 kommentaari
Käisin suvel ka sealkandis kaameraga ringi kolamas, mõisahoone seisukord on veelgi halvem kui lautadel. Keegi on mingil hetkel lagunevad müüriservad katnud tõrvapapiga, kuid viimaste aastate jooksul pole seal midagi tehtud. Norra mõis mõne kilomeetri kaugusel on õnneks nüüd juba mõned aastad osaliselt konserveeritud, kuid seisab samuti ning hetkel jätkuvalt müügis.
…”Varemed on hoiatustahvlid. Nad kõnelevad palju enamast kui pelgast mateeriast. Nad kõnelevad asjade sisemisest olemusest, ideest või kreeka keeeles EIDOS´est, kõnelevad sellest, mille pärast asjad ja vormid ka tegelikkuses olemas. Varemete semiootika on peatükk meie kultuuriloos. …Oskus lugeda varemeid tähendab mõista iseennast. Varemeid silmitsedes, mediteerides ja restaureerides saame juba noorena aru aja paratamatust toimest, lihtsast kuid paratamatust tõsiasjast, et kunagi saabub vanadus, kunagi katkeb see elu hoopis. Mitte kõik varemed ei ole selleks, et need maaga tasa teha. Oskus neid kahte asja eristada, teha vahet “tamka” mängus kehe faasi, võtmise ja äraandmise vahel, tähendab kõige laiemas mõttes oskust. Et varemeid mõista, on vaja aru saada nende tähendusest. See ongi lihtne, kuid samas ülimalt keeruline varemete semiootika…
Professor Juhan Maiste
Eesti Kunstiakadeemia Restaureerimiskooli juhataja
“VAREMED/RUINS”
Juhan Maiste
Kadi Polli
2004 ,lk. 15
Tänane Norra mõis on samuti hoiatustahvel. Sõnum sellest ajast kui tegijaks oli betoon. Ja nii kõvaks tegijaks, et kujundas välja terve mõtlemislaadi ja suurema lugupidamise enda vastu kui vanad ehitusmaterjalid. Norra mõis on sõnum, et mis juhtub siis kui ehituses (ja mujal)puuduvad seadused, normid, eeskirjad…
Udevaga peaks olema seotud siiski punase tõukarja kasvatamine, kuid avanev vaatepilt on tõesti rusuv!
Tänan Lauri täpsustuse eest! Ma ei tea isegi kust ma selle friisi võtsin. :)
Norraga mindi tõesti raudset betooni teed. Valati kinni kaunid võlvlaed jne, nüüd on kandiline majakarp nagu iga teinegi… Lihtsalt natuke imiteeritud vana väljanägemist.
Norra mõis oli kokku kukkumas ja isegi kui see konserveeriti kiiruga siis on tegu igati tänuväärt teoga sest tänaseks oleks ka seinad sisse kukkunud. Sellel hetkel kui see üle võeti oli seal alles ainult välisseinad. Väga vähe oli alles, mida oleks olnud taastada. Tean sest olin selle ehituse alguse juures lähedane kõrvaltvaataja.
Norra mõis mitte üksnes ei konserveeritud (kaitstud edasise lagunemise vastu) vaid ehitati ümber Brezhnevi aegse pool- või kolmveerand militaarse mõttelaadi vaimus, mis domineeris Eestis 90-e algul ja keskel kui Eestis puudusid restaureerimise alased teadmised, oskused ja normid.
Kui prof. Juhan Maiste lõi Kunstiakadeemia juurede Restaureerimise osakonna, ilmusid asjatundjad, kes võtsid kasutusele mõistusepärased restaureerimise põhimõtted. Norra
ümberehitamine sotsialismi vaimus leidis aset nimelt selles seadusvaakumis. Said valmis seadused, sai valmis ka Norra mõis, mis mitte kuidagi ei sobinud Euroopas tunnustatud restaureerimistavade raamistikku ja Norra mõisa edasine ümberehitamine peatati seaduse jõuga.
Mis oleks omanik pidanud tegema. Tagantjärele on hea targutada. Ta oleks pidanud need vahendid ja ressursid, mis ta kulutas betoonitööde ja Narva plokist kõrvalhoonete ehitamise peale, panema uste, akende ja seinte välja puhastamise peale ja pappi oleks ülegi jäänud. Kui ta oleks nii teinud, oleks Norra mõis pärl, praegu on ta…mälestusmärk ühest ajast Eesti ajaloos. Omanik soovib seda müüa, kuid keegi ei osta, sest hoonestul on peal Muinsuskaitse piirang.
Mis tuleks teha. Tuleks leida kompromiss: Muinsuskaitse teeks järeleandmise, samuti omanik. Restaureerimisfilosoofia teab, mis on kompromiss: see on kui… … kui näiteks Eesti aida katuse sisse panna Veluxi tüüpi katuseaknen või aknad.
Kuid Norra võiks jääda ka hoiatustahvliks: kiirusta aeglaselt!
Ma ei oleks betooni ja Norra suhtes nii pagana kriitiline.
Samuti pole ma väga suur muinsuskaitse pooldaja sest tahan samuti võtta kasutusele kakssada aastat vana mõisaaegset kivimaja, soojustada, valgustada ja võtta kasutusele see komfort, millega oleme harjunud aga millest maja ehitades undki ei nähtud. Kompromissi leida on raske sest muinsuskaitsjad põhjendavad asju ja seisukohti lähtudes sellest, et nii ongi. See, mida mina arvan, soovin või põhjendan, on neile poogen. Pangu ma majale pakettakende asemel lehmapõied akende ette.
Norra mõisal katus peal. Ma ei tea, mis seal sees varem oli aga kui karp korras, annab ju teha mida iganes. Vaevalt, et omanik plaanis maja seestpoolt cyprokiga üle lüüa. Betoon aitas konstruktsiooni kindlustada ja “põhja laduda”.
Kasutan ära juhuse Veiko kommentaari näol ja lisan ka oma lühikese arvamuse.
Üldiselt kaldun Veikoga nõustuma. Minu arvates ei anna Muinsuskaitse endale sageli aru kui palju maksab tegelikult ühe vana (mõisa)hoone taastamine ning hilisem ülalpidamine. Meil ju on ka selliseid hooneid küllaga, mida keegi ei soovi, sest puudub lihtsalt raha. Ja nii nad lagunevad nagu ka näiteks need Udeva laudad (mis küll vist ei ole muinsuskaitse all).
Kindlasti oleks saanud ka Norra mõisa teha paremini aga nüüd on ta nii olemas ja kindlasti on seda rohkem kui hoonel oleks lihtsalt laguneda lastud. Pigem ongi küsimus kuidas edasi?