Eilsete puuveotalgute ajal lajatas ilmataat Nahkanuial täiega. Tuul vingus, lumi tuiskas, lendasid oksad ja töömehe müts ning Maarja muretses kõige selle pärast. Kui mina õhtul koju jõudsin oli kõik rahulik, taevas selge ja tuulevaikne. Aga ainult selleks, et öösel uue jõuga alata.
Ärkasin poole kahe paiku hirmsa kolina peale. Kolises üks aknalaua plekkidest, mida kõike lõhkuv ja kõikjal undav tuul püüdis endaga kaasa viia. Kannastasin seda kolinat mõnda aega aga hirmust, et lapsed ärkavad ka selle peale üles ning mõistes, et Maarja on üleval, kobisin soojast voodist välja viga parandama.
Küll on hea kui oled maja ise oma kätega üles ehitanud. Ma teadsin juba voodis täpselt mis koliseb ja kuidas ma saan selle lihtsate vahenditega korda teha. Kuusepakust lõikasin toas noaga kiilu, teritasin selle otsast ära ja kobisin välja. Õues surusin kiilu, mida tuli veel pisut timmida, aknapale ja plekist aknalaua vahele ning kui välja arvata lakkamatu undamine, valitses hommikuni haudvaikus. :)
Tegelikult oli väljas ses mõttes huvitav, et toas tundus kõik hullem. Õues olles ma küll aru ei saanud, et tuul oleks tavapärasemast kõvemini puhunud. Võib olla tuli see sellest, et liikusin maja lähedal aga siiski. Voodisse tagasi jõudes tundus taas nagu oleks Jaapanit tabanud maavärin koos tsunamiga Eestisse jõudnud.
Praegu paistab päike ja mul näikse üle pika aja üks poolvaba kodupäev tulevat. Elekter on olemas, pliidi all pragisevad kuivad kuusehalud, pere on koos, on vist põhjust tänulik olla.
1 kommentaar
Ma ei saa mainimata jätta, et lapsed on ka terved. :))) Kõigile seda luksust ei jagu. :)) Poja suutis õhtuks ikka väikse palaviku välja võluda, kuigi oli juba lootust, et täna õhtul ehk enam pole.:)