Otsin sõnu, et seda positust õigel viisil kirja panna. Nii et minu järjekordne kriitika ei tunduks virisemisena maaelu üle, mille ma ise olen valinud. Ja mis tavaliselt ongi väga meeldiv. Meeldiv ka siis kui asjad ei lähe just nii nagu võiksid või peaksid.
Eilsele tuisule jätkuks oli Vardja tee ootuspäraselt umbes. Sula tõttu märjaks, raskeks ja tihkeks muutnud lumevaalud laiutasid just seal kus nad alati tuulega on, lagedal, teelõigul, mis jääb Kure talu (Liivo elamine) ja Tuulevälja vahele. Jäin kõvasti kinni ja nägin parajalt vaeva, et auto kaks korda lahti kaevata. See õnnestus eelkõige tänu minu suure valikuga labidakollektsioonile, millest selles ajaveebis on põgusalt juttu olnud.
Päädis see kõik traditsioonilise telefonikõnega Janekile. Eespool läks asi ainult hullemaks ja kui hull see oli sain aru alles siis kui tugevalt kinnivajunud lumi traktorit ühelt küljele teisele loopis nagu mängukanni. Mõnes mõttes oli tegemist ka hädaolukorraga, sest Maarjal oli vaja lastega kindal kellaajal Türil olla. Mul ei tulnud Janekit kaua oodata aga tal võttis ikka aega, et kõik see lumi korralikult teelt ära saada.
Aga enam kui mu kinnijäämine väärib selles situatsioonis esiletõstmist omavalitsuse silmakirjalikkus ning veel midagi, mis täna väga üllatas. Alustan viimatimainitust.
Kui ma labidas käes umbes kolmesaja meetri kaugusel nn. “suurest ristmikust” autot vaaludest välja kaevasin, ilmus sinna suur lumekoristusmasin (ilmselt Järva Teed, kelle hooldada nimetatud ristmik on). Tõusin püsti ja seisin hetke, lootuses et ta mind märkab ja appi tuleb. Mitte seepärast, et see oleks tema kohustus vaid lihtsalt inimlikust kaastundest ja kirjutamata reeglist hädasolijat aidata. On ju meil nii kombeks, et kui tee peal hädalist märgatakse, jäädakse ikka seisma ja pakutakse abi, olgu see siis vajaliku telefonikõne tegemine, pagasiruumist veotrossi otsimine või minupärast kasvõi lükkamine. Ise olen käitunud nii kõigi abivajajatega, keda olen kohanud nii Vardja teel kui ka mujal.
Pole võimalik, et autojuht mind ei näinud! Pole võimalik, et ta ei osanud arvata või järeldada, mida teeb üks sõiduauto teel, mis juba vaataja poolt oli suurte lumekuhjade all! Aga sellegipärast pööras masin, millel võimsust kordades rohkem kui selles olukorras tarvis olnuks, otsa Ervita poole ja läks. See oleks tal võtnud vähem kui 5 minutit, et minuni tulla. Võib olla jõuab lugejale minu pettumus paremini kohale kui ta mõtleb kahe lapsega naisterahvale samas olukorras! Kuigi mina teadsin, et saan hakkama, oli see inimlikult väga julm tegu.
Vallale on mul vaid üks sõnum! Häbi peaks olema nuiata erateid avalikku kasutusse kui olemasolevate hooldamisega elementaartasandil hakkama ei saada! Üks asi, et ei saada hakkama, sellest saan ma aru. Alati pole võimalik iga ükskiku hajatalu elanike soove arvestada. Aga ÄRGE SIIS AHMIGE JUURDE! Ma istusin konkreetselt kinni valla hooldataval teel!
Ja lõppeks võiksime ju diskuteerida ka selle üle kui väärtuslik on ühele omavalitsusele üks taastatud metsatalu. Kas sellel on üldse mingi väärtus? Kuidas me saame inimesed maale tagasi kui neile ei suudeta tagada isegi mitte sõidetavaid teid, rääkimata abist elektrivõrguga liitumisel või kaevu puurimisel. Kuidas me oma kultuuripärandit hoiame, kui sellele pääseb ligi ainult dziibiga? Nii koondub elu ka maal kohalikesse “linnadesse”, mille elanikud sõltuvad täielikult paarist suuremast tööandjast, olles minetanud oskused ja võimalused isegi oma tarbeks maad harida. Fred Jüssi on kusagil öelnud, et ‘maainimesed linnastuvad linna minemata’ ja tal on õigus. Enamik meist on siin nii abitud! Ja see abitus ei paranegi, kui suur osa vabast ressursist kulub täiesti ebamajanduslikke oste sooritades ainult selleks, et võtta vabatahtlikult ja oma kuludega üle omavalitsuse funktsioonid. Alles mõni päev tagasi ütles üks samasugune Koeru valla elanik nagu mina, et soetas hiljuti majapidamisse väikese traktori, et olla kõigeks valmis!
Aga ärgu lugeja muretsegu! Ma maksan virisemata kinni kehvadest teeoludest tingitud autoremondi, viimane teenindus tõi seetõttu kaasa ligi tuhandekroonise lisakulu. Ostan aga võimsamaid labidaid ja ehk ükskord ka traktori. Senikaua kui mul seda aga pole, leian ka inimese, kes mind siit Nahkanuialt vajadusel välja aitab. “Ma elan ju maal, siin ongi elu raske!” See aga ei tähenda endiselt, et ma peaksin leppima ülalkirjeldatud sigadustega. Nii lihtsalt ei käituta! (Või siiski?)
15 kommentaari
Mulle tuli esimese asjana meelde, kui ühel talvehommikul paar talve tagasi pidin tööle minema, tol korral miskipärast üksi. Oli täpselt samad olud, eelmisel õhtul oli tuisanud ja siis lõi järsult sulaks. Ma olin veel oma küla territooriumil, kui ühes kurvis seisis keset teed autolavka. Ootasin natuke aega ja imestasin, miks see sellise koha peal seisab, kus peatust ei ole. Et lavka seisis keset kurvi, tee kõrgemal osal ehk tegelikult vasakpoolses reas, otsustasin (selgest kogenematusest) sellest paremalt poolt mööduda, kus selgus, et oli paks sulalumi ja et mul loomulikult polnud ka migit hoogu sees, jäin mauhti kinni. Lavkas olnud saatjadaam nägi seda ka aknast ja siis sõitis lavka minema! Ma olin ikka enam kui sõnatu! Õnneks tuli varsti naaberkülast mees ja tõmbas mu välja. Ütles, et ma olin kahe kilomeetri jooksul juba kolmas auto tal välja tõmmata…
Aga muus osas arvan ma, et me riik ja vallad ei saa vast kunagi nii jõukad olema, et nende lumelükkamisvõimekus võimaldaks ka sellistes oludes toime tulla. Arvata võib, et tavalise traktoriga lükates võtab sellise märja raske lume lükkamine mitu korda rohkem aega kui muidu ja nii jäädaksegi jänni. Teatavat laadi vääramatu jõud, mille puhuks tõesti peabki igaüks oma võimekusse ise panustama. Et me endine auto, esiveoga Ford Mondeo jäi superhästi igale poole kinni, võtsime järgmise (nagu Sul) neliveolise, mis on tõesti hea läbitavusega, kuigi ilmselt jääks sellise märja läga sisse ka see kinni.
Kokkuvõttes – saan Su pahameelest täiesti aru, Su väikeste laste tõttu, aga sellistes oludes on vist üsna võimatu kõik teed õigel ajal lahti lükata.
Nagu kirjutasin (“Üks asi, et ei saada hakkama, sellest saan ma aru.”), saan ma hästi aru, et igale poole ei jõuta. Seekord suunasin postituse kogetud hoolimatusele ja omavalitsuse ahnusele. Kui ei saada kunagi nii jõukaks, et ise teid lahti lükata, pole neid vaja juurde küsida. Mina teeomanikuna suudan oma tee lahti hoida ka kõige kehvema ilmaga.
Naine tuligi mul nüüd õhtul tagasi ja küsis, mis Ervita tee peal toimub. Ütles, et sellel on võimatu sõita! Ainult rööpad ja lumepudru. Ja seda teed ometi lükati! Kui ma ei eksi siis veel sama masina poolt, mis mind ei vaevunud aitama.
Ja oludest oli ju eile juba teada, mida see tuul teeb. Teemeestega rääkides saan aru küll, et tuisu ajal lume lükkamine on mõttetu tegevus, sest tuul puhub lahtilükatud koridori uuesti kinni. Samas oli seekord tuul vaibunud enne päikesetõusu, sellega võiksid ka teenusepakkujad arvestada. Ma olen 100% kindel, et kui ma siin kisa ei teeks, poleks minu teed selle talve jooksul kordagi lükatud. Nagu varasematelgi talvedel.
Muuseas, mul ei ole nelirattavedu. :)
PS! Ja veel lõppu üks arvamus. Nimelt ei arva mina, et teede lahti hoidmine oleks niivõrd omavalitsuse jõukuse kui hoolivuse näitaja. Kõigil on lihtsalt savi. Poetakse ütluse taha, et “kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad”.
Meie vallas meie külade kandis on seda hoolivust olnud üldjuhul tunda, suure lumesajuga olen vahel ärganud traktori mürina peale isegi kella 5 paiku, ilmselt ongi lükkaja arvestanud, et jõuaks ikka kõigini enne tööpäeva algust. Ja lükatakse lahti ka majadeni viivad erateed, kus püsielanikud sees, nii et jah, soovi korral saab ikka ka nii toimetada, et inimesed tunnevad, et nad ikka korda lähevad vallale :)
Muideks meil on veel selline nali, et enamik käivad Tallinna pool tööl ja sinna sõites on mõni kilomeeter meie valda, siis peale kurvi algab Kose vald. Ja Kose on otsustanud, et nende jaoks on tegu nii vähese tähtsusega teega, et see tee tuleb lükata lahti kella kolmeks päeval. Esimene kord tuli see üsna suure üllatusena, kui peale kurvi ootas ees täiesti lükkamata tee suurte vaaludega :S Ja lõpuks mängivadki nii pragmaatilised asjad rolli valdade vabatahtliku liitumise puhul, mis oli Kose ja Kõue puhul teemaks mingi 5 a tagasi. Enamik siitkandi inimesi arvas, et siis hakataks ka meil teid niimoodi lükkama nagu Kose vald seda teeb ning hääletasid ühinemise vastu :)
Täna tegin asjaolude sunnil tiiru marsruudil Nahkanuia-Ervita-Sandhofi-Väinjärve-Preedi-Rõhu. Kohati oli teede olukord ikka väga halb, näiteks Rõhu ristist Ervitani. Sügavad rööpad ja kitsas sõidurada jätsid mulje nagu oleks tee lahti lükanud puudega inimene, kellel lisaks puudub veel kohane töövahend. Sama kordus veel mõnel teelõigul. On arusaamatu kuidas sellist kvaliteeti tolereerida saadakse! Kui juba tee on lahti lükatud, olgu ta seda siis tehtud kasvõi ühe sõidurea ulatuses, peab see olema kvaliteetne. Näiteks Ervital, mõisa kohal, oli tee täiesti arusaamatult halvas seisus – lögane, auklik, roobastes jne. Ja ometi on tegemist märkimisväärse elanike arvuga külaga.
Tere!
Taas meil samad mured :)Istusime meiegi reede õhtul terve perega Ervitalt tulles 3h hanges. Õnneks oli Jarkko valmis appi tõttama ja tõi minu ja poisi koju. Suundudes Endrikuga meie Renault´i välja kaevama. Renault jõudis kenasti koju, kuid siis läks Endrik jeebiga Jarkko jeepi välja sikutama. Nokk kinni saba lahti ja vastupidi. Igatahes jõudis Endrik kell 2 öösel koju, kuigi startisime juba 11. Tasa sõuad, koju jõuad!
Lisaks meile istus Ervita-Rõhu lõigul kinni ka suur rekka, juht magas magusat ööund ja ei lasnud ennast kinniolemisest suurt segada.
Hommikul otsustasime enne kodust lahkumist (planeeritud väljasõit kellaajaliselt) helistada teemeister Parrole ja küsida, et kas meil on üldse mõtet hakata kuhugi liikuma (pole ju mõtet istuda 2x ühes ja samas kohas kinni), tema aga arvas alguses üleolevalt, et ei pea meile üldse aru andma oma tööpäevadest ja teede lahtilükkamisest. Lõpuks saime siiski teada, et neil 300km lahti lükata ja 3 masinat töös, lihtsalt ei jõua kõike ja kohe. Märgiksin ära, et tee oli umbes juba reede hommikul.
Seda suurem ja ebameeldivam oli meie üllatus õhtul koju jõudes, et tee oli juskui sahka näinud aga mitte sellega kokkupuutunud :D
Vaatamata sellele on maal tore, eks.Ja hoiame kokku!!!Jagatud mured on kergemad ja jagatud rõõmud suuremad! Päikest teile!
“Tee oli juskui sahka näinud aga mitte sellega kokkupuutunud.” Väga tabav iseloomustus sellele, milline nägi Ervita tee välja pärast seda kui seal olid opereerinud Järva Teed.
Teemeister Parro suhtumise näide on aga järjekordne tõestus selle kohta, et teenuse tellija ainus funktsioon on maksta teenuse pakkujale. Seda isegi hoolimata sellest kas nimetatud teenust tegelikult osutatakse. Samamoodi käitub (või oleks õigem öelda käitus?) ju ka maaelaniku sõber Ragn-Sells. Lihtne!
Keda see peaks huvitama, et Järva Teedel on teede hoolduseks ainult kolm masinat!? Ma arvan, et kõike seda pidid nad teadma juba siis kui pakkumise vastu võtsid. Nüüd tuleb töö ära teha ja vajadusel ka tehtust aru anda. Nende kolme auto juhid saavad vähemalt öötöö eest palka. Kes maksab seda “öötööd” tegevatele kohalikele?
Kuna mina hetkel just üritan leida omale sobivat maakodu, et linnast ära kolida, siis väga tänuväärne lugemine. Olen ka ise viimase paari kuu jooksul maju vaatamas käies tõdenud, et teehooldus erineb nii maakonniti kui ka maakondade sees. Siiani kõige hullemad kogemused ongi olnud Järvamaa teedega. Maaklerid alati imestavad, et kuidas ma selliste teeoludega tahan üldse mingeid metsamaju vaadata – eks nemad vist eelistaksid lume vaatamist oma linnakontori aknast – aga mul on ju vaja teada, mis mind maale kolides ees ootab :)
Ära Sa meie torisemist siin väga tõsiselt võta! :) Kõigest hoolimata on tegemist Koeru patriootidega ja ega meid naljalt siit kehvade teeoludega minema peleta. Oluline on tõdeda ka seda, et mida rohkem teotahtelisi inimesi maale tuleb, seda kergemaks siin läheb. Siis on omavalitsusel kah põhjust rohkem pingutada.
Muuseas, Rõhul on müüa kolm majapidamist. Tegelikult isegi neli, ei viis. Üks neist võiks maakoduks täitsa mõnus olla kuigi tegemist on seal küllaga. Samas ootaks Sind ees päris mitu mõttekaaslast. :)
Vaata selle müügisoleva maja kohta tehtud postitust SIIT.
Jah, rahvast võiks tõepoolest juurde tulla. Tõuseks sellega ka külaelu kvaliteet.
Oh, küll oleks vaja sealkandis onnikest, kus peatuda…
palju see majake seal maksab praeguse seisuga?
Üks küsa on selles, et olen n-ö “loominguline autojuht,” selle mõistega on kõik öeldud, ju siis kondiaur peab aitama.
Aga palju nende kolme majapidamise hinded siiski on?
Kõige odavama saad kätte 260 000 krooniga. Maad maja juures 5000 m2, kinnistul kaks hoonet, palkidest elumaja ja maakividest kõrvalhoone. Täpsem info näiteks city24.ee (otselink http://city24.ee/kinnisvara/maja/535391).
Teised kaks ei ole hinna poolest eriti konkurentsivõimelised. Mõlemad maksavad jämedalt miljon krooni. Hind on kõrge, sest majapidamisse kuulub suur hulk põllumaad.
Tõesti minu lükatavate teede nimekirjas ei ole Vardja teed, siis olen siiani seda lükanud vastavalt tellimusele ja kuna oli laupäeva hommikuga tegu, lubasin ka endale pikema une ja lootes, et seda teevad ka teised vallakodanikud, alustasin kaheksast oma töödega ja tõesti oli seda pudru ikka kõik kohad täis, aga kuda on võimalik, et sulalumi on teed kinni tuisand, seda ei jagand küll kohe välja. Aga sellist sulalund on tõesti väga kehv lükata ja aega läheb tavalisest olukorrast ikka kõvasti ka rohkem. Aga selle aastaga lõpeb minu viie-kuue aastane lumelükkamine siin vallas, sest nende teede korrashoiuga ei ole siin asjad ikka korras,kui teeääred on maltsast paksult täis siis sinna see tuisuvall ka tekib ja kui enamus teid näevad raudtera ainult talvel,siis ei ole võimalik kvaliteetset ja kiiret talvist teedehooldust pakkuda selle raha eest. Kui rikkamatel aastatel ei ole jõutud valla teedel hööveldada ega teeääri niita, siis mis saab sellel aastal on jube mõelda. Ja kui mõni arvab et talvine teelükkamine on üks hõlptulu teenimine, siis see aasta olen peale maksnud selle teenuse osutamisel. Ja kui Järva Teed kolib Koerust Roosna-Allikule, siis hakkab siin talvist kino ikka saama küll. Aga tsirkust ja leiba on alati olnud rahval vaja ja seda ka kitsamatel aastatel. Sest minu teada on ka selle kollase autojuht koondamispaberi kätte saand.
Mina saan hinnata Janeki (alias Nobel) tööd ainult niipalju kui see puudutab minu juurde tulevat teed ja selle hooldust ning minu ja minu pere abistamist erinevates hädaolukordades. Seepärast olgu siis siinkohal välja öeldud, et ilma Janeki abita oleksin omadega täitsa plindris! Tänu Janeki operatiivsele tegutsemisele olen korduvalt pääsenud lumevangist ja tänu talle võin kiidelda Vardja tee hea väljanägemise üle ka siis kui mujal vallas trassid abi järele hüüavad.
Vaevalt, et Janek on neid töid ja teenuseid pakkunud mulle teiste arvelt! Kahtlen selles sügavalt, sest pea alati kui mina olen sel talvel abi vajanud, on Janek juba kusagil kedagi aitamas. Teinekord olen pidanud ootama kuni ta oma järjega minuni jõuab ja on ette tulnud ka olukordi kus ta polegi minu juurde jõudnud, enne on otsa saanud päev ja jaks. Aga siis on kokkulepe teoks saanud järgmisel päeval.
Nii et mina omalt poolt saan Janekile ainult tänusõnu öelda. Nagu ka tegelikult paljudele teistele siinkandis, kes pole küll kohustusega seotud teede hooldamisega ega inimeste aitamisega aga on seda sellegipoolest teinud. Näiteks Jarkko Arhilahti, Neil Ilves või Endrik Kull. Selle pilguga 2008/2009 talvele tagasi vaadates võin küll tõdeda, et maal on tore ja hea elada! Tänu sellistele inimestele!
PS! Mis puudutab teede olukorda möödunud nädalavahetusel, siis võin öelda selgituseks niipalju, et sulalumi neid täis ei tuisanud. Reedel ja reede õhtul olid väljas miinuskraadid ja siis see lumi teedele sattuski.
Meenub üks peaaehgu anekdootlik lugu Jõeküla teelt, kui mul veel auto oli.
Märtsikuu, teed nagu on juba lagunenud ja ei olnud kah. Kirikmäe sihi ristist veidi edasi vajus masin korraga 45 kraadise nurga all vasakule, ja selgus, et omaette väikesesse merre-mootor suri välja, vett hakkas sisse voolama!
Nii-siia jäängi, moblalevi ka nagu ta tollal selles piirkonnas oli(aastal 2000). Aga ei midagi-käivitus esimesel katsel, tagurpidi käik- ja välja! Öelge veel et Opel pole auto! Aga elamus oli küll.
Veel meenutada, et see tee sai ju tervikuna kruusakattegi alles 1950-tel aastatel ja kuuldavasti tänu sellele, et
üks veidi mõjuvõimsam tegelane Järva metsamajandis tahtis sealkandis kalal käia…