Teeme siis proovi. Postitamisega, nimelt. Tundub teine olevat küll üks rist ja viletsus aga ehk ühel päeval hakkab meeldima see kirjutamine.
Kuna Marko lubas siin ühes oma loos, et Nahkanuia köögi alt hakkavad tulema kirjutised söögitegemisest ja tulevikus ehk muustki, siis alustan ühe vormiroaga, mis mulle isegi maitselt meeldis ja mille tegemisega hakkama sain.
Tahan öelda veel seda, et see siin ei ole kindlasti mitte traditsiooniline toidublogi. Pigem mõned mõtted ja soovitused, et innustada rikastama toidulauda ja pakkuda rõõmu söögitegemisele, mis aegade jooksul tüütuks kohustuseks on kujunenud.
Olen traditsioonides väga kinni ja seda ka toiduvalmistamise kohapealt. Ma ei armasta katsetada ning uusi retsepte väga proovima ei torma. Pigem teen kartulit ja kastet, kui mõnda kõlava nimega pastatoitu. See kanaroog siin on aga siiski üks viimase aja katsetustest, mis jäi oma maitseelamuste poolest meelde nädalajagu päevi tagasi külas olles.
Mida ma siis kasutasin. Kohustuslikud komponendid olid: kanafilee, riis, aprikoosilõigud, ananassiviilud ja sinihallitusjuust, kompotivedeliku ja kohvikoore segu. Täpsetest kogustest ma ei tea midagi. Vormi said asjad pandud tunde järgi ja osaliselt ka selle järgi, kuidas nad sinna ära mahuvad. Sest riis ju paisub, teatavasti!
Niisiis kõik kihiti vormi (kanafileetükid ja riis toorelt), peale murendada juust ja üle kallata kompotivedeliku ja kohvikoore seguga. Vett eraldi ma ei lisanud, sest riis haudus kenasti just selles segus. Kanafilee juurde sobiks ehk ühe maitseainena ka karrit. Kuna aga meie perele see väga ei maitse, jätsin panemata. Siis ahju umbes tunniks ja 20 minutiks.
Mul on puupliit, millel paraku ei saa reguleerida kraade. Seega küsimusele, millisel temperatuuril toitu küpsetama peab, jään vastuse võlgu. Vahepeal ahjuust paotades saan aimu sellest, millises valmimisjärgus meie õhtusöök võiks olla. Peaasi, et midagi ära ei kõrbeks, vedelik ära ei aurustuks ja valmis ta oligi. Peale raputasin sügavkülmas olnud rohelist, ehk siis murulauku ja tilli. Tulemuseks ilus, värviline ja kergelt magusa maitsega vormiroog.
7 kommentaari
Aiii kui isuäratav tundub. Tuleb kindlasti järgi proovida. Kiidusõnad Maarjale!
Ei ole eriline retseptide ja keeruliste toitude fänn. Ei jagu aega ja viitsimist. Ikka lihtsad kartulid, kapsad, supid jne. Aga see vorm jättis väga hea mulje, kalorite, värskuse, tervislikkuse ja väljanägemise osas. Soovitan kindlasti seda oma täiskasvanud tütardele.
Kas leivategemist olete proovinud? On praegu väga populaarne.
Messidel ja laatadel müüakse, imehead.
Mida teete kasemahlast, ilmselt kogute?
On mingeid huvitavaid seenetoite? On mingit nippi seente soolamiseks, mul kipuvad pealt ikka hallitama, ei teki vedelikku niipalju ja kelder on soe ka.
Kindlasti väga maistev. Ila hakkab jooksma. Tubli!!
Oi, oi kui vägevat seenetegu meil siin Nahkanuial näha võib. Sügisel purki pandud seentest on purgi lahtivõtmisel alles vaevalt kolmandik. Ülejäänud on vedelik. :)
Mulle tundub, et veerand müügilolevatest raamatutest on kokaraamatud. Seetõttu on kõiksugu retsepte ja õpetusi paksult.
Lisaks veel kokkamissaated. Siiski tuli paar mõtet, mida võiks jagada seoses kõrvitsaga.
Tegin varem mitu korda üht ja sama viga, mistõttu kõrvitsasalati tükid läksid liig pehmeks või kippusid hoopis lagunema. Tänavu olin targem.
Lõike hoidsin öö läbi külmas vees.
Tegin enne kuuma marinaadi ja sinna sisse tükid, on kõige lihtsam.
Keetsin hästi nõrgal tulel vähe aega, 5 min.
Mida vähem tükke korraga, seda parem, üks kiht ideaalne.
Liigutasin ja tõstsin hästi õrnalt.
Tükid peaksid olema võimalikult ühesuurused, väiksed otsad kipuvad lagunema ja vedelik jääb häguseks.
Mida rohkem raatsitakse ära lõigata pehmet osa, seda ilusam tuleb.
Kui jäi marinaadi üle, kurnasin hoolega läbi ja sain kasutada uue laari jaoks.
Leidsin poest Santa Maria marinaadisegu kõrvitsale. Seda läheb palju, 1 kg kohta üks pakk. Minul oli vähem ostetud ning lisasin juurde tavalisi aineid – kaneelikoort, nelki, ingverit. Panin veel muskaatpähklit ja apelsinikoort. Muidugi äädikat. Marinaadisegu on päris peen ja tuleb läbi marlist, samuti oli mul jahvatatud muskaatpähkel. Kes viitsib mitmekordse koti teha, mina kurnasin enne mitu korda.
Õige maitse peab tulema nädala pärast, aga juba praegu oli päris hea!
Üldiselt tuleb planeerida selleks tööks kaua aega.
Pehmest osast tegin mannaga suppi, kaneeliga viib keele alla.
Pehmet ja peenestatud osa toorelt saab segada pohlamoosi sisse.
Mul endal kõrvitsa purki tegemisega kogemused puuduvad. Olen pääsenud sellest seetõttu, et Marko vanaema on kibe käsi kõikvõimalike hoidiste tegemisel. Nii ka kõrvitsaga. Just mõned päevad tagasi ta helistas ja kurtis, et viimane kõrvits, mille talle viisin, on mõlemast “otsast” pehme ja isegi nagu mäda!? Igal juhul ei teadnud me, miks oli kõrvits selliseks läinud, külma ta saanud ei olnud, võibolla niiskust!? Ta üritas päästa, mis päästa annanb ja tundub, et mõned purgid me siiski saame. Teine mure oli tal selline, et nelgi panekul salatisse, tõmbub kõrvits tumedaks!? Kuidas teha nii, et seda ei juhtuks, ei suutnud me välja mõelda. Ja ikkagi on nii, et kes on aastaid, isegi aastakümneid hoidiseid teinud, ütlevad, et nad teevad asju tunde järgi. Mina seda veel ei oska aga retsepti järgi tehes nagu ei ole see õige. Eks neid retsepte on erinevaid nagu ka maitseid. Kellele maitseb magus, kellele hapu jne. Aga kokaraamatuid ja kokasaateid on vahest lihtsalt ilus ja mõnus vaadata!
Kui kõik maitseained panna marlist kotikesse marinaadi ning pärast kotti purki kaasa ei pane, ei lähe midagi tumedaks.
Nelgist tume värv tekib aegamööda, enne jõuab tükid ära keeta.
Kui endale teha, ei tee see värvimuutus ka midagi.
Olen mõlemat moodi teinud, purgis maitseained sees või ilma.
Raamat on ees orieteeruvate koguste jaoks, mina ei kaalu ega mõõda midagi, ikka tunde järgi.
Pidi hea olema paneeritud kõrvits jahus ja munas, hakkan proovima.