Mõni päev tagasi palus Mati mul üles panna üks oma joonistus. Teen seda väikese hilinemisega ja südamevaluga, mida tunneb üks isa kui ta on oma poega ebaõiglaselt karistanud. Tegemist on valdkonnaga, kus vabandamine, isegi kui see on toimunud, et muuda vabandaja jaoks suurt midagi. Samas ei ole ma üdini halb lapsevanem, sest muidu ei oleks me selle Mati pildi peal üheskoos. Ma muidugi ei saa aru, miks on Mati pannud mind suure kirvega elusat puud raiuma, loodetavasti on tegu lapse fantaasiaga isast, kes kõigega hakkama saab. See eest särab taevas erkkollane päike, sõuavad imeilusad sinised pilved ning Mati on emmele korjanud terve kimbu värvilisi lilli. Nahkanuia rahvas ootab kevadet!
1 kommentaar
Mati oli/on ilmselgelt rõõmus seda pilti tehes.