Nahkanuia mõisnik

See ei ole postitus ajaloolistel teemadel. Pole kunagi olnud mingit Nahkanuia mõisa, rääkimata Nahkanuia mõisnikust. Nii nimetas mind hoopis üks tänane külaline.

Vardja tee on juba pikemat aega ketiga suletud ja ma kujutan ette, et minu Nahkanuia mõisnikuks nimetamine on ainult õied selle kõrval, mida inimesed tegelikult räägivad. Muidugi mitte kõik inimesed. Ainult need kes tahavad iriseda ja ei vaevu ei helistama väraval oleval telefoninumbril ega läbi astuma, et tee sulgemise asjaoludes selgust saada. Oma võimaluste piires purustan eelarvamusi aga kahjuks kehtib ka selles valdkonnas tõde, et “sel ajal kui tõde kingapaelu seob, teeb vale tiiru ümber maakera”. Olen seda juba kogenud ja kogen ilmselt veelgi.

Tee sulgemise üle olen kuulnud irinaid siit ja sealt. Inimeste suust kellest seda ei ootakski. Teinekord võib märgata isegi teatavat suhtumise muutust neis, kellega ma muidu olen hästi läbi saanud. Miks see kõik peab toimuma seljataga, sellest ma aru ei saa. Miks keegi ei taha ennast asjaga kurssi viia? Need, kellega ma tee teemal rääkinud olen, on lõpuks osutunud kõik toredateks, mõistvateks inimesteks, kellele õiguse ja õigluse mõisted sugugi võõrad pole. Aga ju siis on inimesele omane väike tagaselja vimma kiskumine suhtlemise asemel. Ja kui siia lisada veel intriigitsejate ja kõigega “kursis” olijate arvamus, ongi põrgu lahti.

Meest, kes täna mulle poolnaljatlevalt selle Nahkanuia mõisniku nime külge kleepis, pean tegelikult hoopis kiitma. Otsekohese ja seadusi tundva inimesena piisas talle ühest hästiesitatud küsimusest (tema küsis, mina vastasin), et mõista Vardja tee sulgemise seaduslikku tausta. Ja nagu pea kõigil oli tal, vanal jahimehel, otsekui varukast raputada lugusid metsades meelelahutust otsivate ATV ja dziibiomanike poolt äralõhutud teedest ja sihtidest. Ja oleks ma tal seda palunud teha!

Hetk tagasi, see on siis pimedas, sõitis tõkkepuu juurde maastikuauto, pööras otsa ümber ja oli kadunud enne kui ma jõudsin majast välja. Sama toimus päeval, kui üks väiksem auto hirmsa paaruga minema kihutas, olles eelnevalt tutvunud sildiga väravas. Mida sellised inimesed siit küll otsivad? Kui sul on ausad kavatsused, ole kena, helista või astu läbi ja selgita oma tuleku põhjus. Äkki saan ma aidata? Miks peab siit kummi vilistades minema sõitma? Ja kui sõidad minema, polnudki sul äkki tarvis tulla?

Kentsakas on siin maal elada. Ümberringi lokkab hoolimatus, lohakus, teinekord ka oskamatus. Olen siin ajaveebis kirjutanud jäätmekäitlusest, teede hooldusest ja lõppeks ka erateedel, -maadel maaomanike huve eiravast omavolist. Ma tean, et ma ei ole ainuke, kes nii mõtleb, tunneb ja kogeb. Iga päev siin Koeru vallas toob ilmsiks aina uusi asjaolusid, mis viitavad selgelt kellegi tegemata jätmisele. Ja see keegi on minu arvates omavalitsus.

Sest kes teine saakski distsiplineerida jäätmekäitlejat või tõhustada teede hooldusega seonduvat? Sama kehtib mistahes seaduste täitmise tagamist kas otseselt või kaudselt. Kindlasti on omavalitsusele kasulik, kui meil on siin sellised “mõisnikud”, inimlihaga maiustavad ebardid ja metsa veerele kolinud linnaülbikud. See toidab inimeste fantaasiaid ja juhib tähelepanu ära probleemidelt aga ei toida ühtsustunnet, mis on vaja asjade ärategemiseks. Nii jäävadki tegelikud põhjused varju ja neile viitajaid nimetatakse pseudoprobleemide tekitajateks. 

Ma ei ole istunud käed rüpes. Kõigi siin ajaveebis avaldatud selgitavate tekstide ja kohalikega rääkimise kõrval olen pakkunud paar ideed välja ka vallale. Mida nimelt? Kasutada oluliselt efektiivsemalt ära kohalikku valla hääletoru. Kus on selgitavad artiklid valla tegevusest ülalnimetatud valdkondades? Mida on nende probleemide lahendamiseks ära tehtud? Palju süüdlasi vastusele võetud? Kui Mait Raudsepp kirjutas Koeru Kajas loo “Mina olen massinamees“, mille avaldasin oma kommentaaridega ka siin ajaveebis, viidati lahendusele ainult mõne sõnaga. Mis siis tegelikkuses ikkagi teo tegijaga juhtus pole ju avalikkusele teada! Kas nii süstitakse usaldust korralikkesse inimestesse ja kartust neisse, kellel on plaanis midagi sarnast korraldada?

Alati pole vaja ametlikke arupärimisi ja kes teab mida veel. Kõiki neid võiks ennetada. Ja selleks on valla leht ideaalne koht. Ma ei taha olla “Nahkanuia mõisnik”! Tahan olla tavaline kogukonna liige ja elada siin maal inimväärset elu. Ma ei taha tegeleda süvendatult jäätmekäitlusega vaid hoopis oma kodu korrastamisega. Ma ei taha helistada teemeistritele. Selle asemel tahan hoopis helistada oma emale Paides. Ja selle asemel, et oma õues pidevalt võõraste läbisõitjatega sõnasõda pidada, tahaksin hoopis pojaga metsas jalutada.

Ma ei ole “ise selles süüdi”, et teed kinni pannes omale häda kaela tõmbasin. Ei ole. Vastasleeri parim argument tänaseni on olnud  “siit on alati käidud” aga see ei lähe arvesse. Nii võiksin ma ka süüdi olla ju selles, et jäätmekäitluslepingu allkirjastasin. Või et üldse elan! Kõik see millest ma räägin pole mingite tavaõiguste või traditsioonidega kaetud ähmane maailm vaid selgelt seaduste / normide / lepingutega reguleeritud valdkond. 

Ma ei usu, et seda kõike millest kirjutan on liiga palju omavalitsuselt oodata. Ja mitte ainult oodata, lööks ka ise kaasa kui võimalus antakse ja vajadus on. Aga kaugele ma minna saan? Kaugele mul veel minna on? Nahkanuia mõisnik nagu ma olen.