Abrami kinnistu rendileping

Ühes oma hiljutises postituses mainisin, et lõpuks ometi sain naaberkinnistu omanikult põhimõttelise nõusoleku tema kinnistu teatud osa rendile saamises. Üleeile, see on laupäeval, allkirjastasime vastavasisulise lepingu ja mul on hea meel heita rohkem valgust selle tehingu tagamaadele.

Abrami kuulub Nahkanuia küla vanimate ja ehk ka jõukamate talukohtade hulka. Muidugi ei päästnud see talu ei kollektiviseerimisest, tulekahjust, rüüstamisest ega ka lagunemisest. Viimast küll mööndustega, sest Abrami kinnistul on endiselt püsti elumaja ja oma esialgset vormi hoiab endiselt ait-kuivati. Mõlemad on küll üsna armetus korras ja kohe-kohe sisse kukkumas aga siiski.

Minu jaoks on Abrami olnud koos mulle kuuluvate Nippi Kõrsi ja Kördi talukohtadega Nahkanuia küla sümboliks ja seetõttu väärt oma praegusel kujul säilitamist. Seetõttu oli loomulik, et kui me Kördi möödnud aasta kevadel Maarjaga korda tegime ja suve jooksul ära viimistlesime, pöördus minu pilk järgmise väljakutse otsingul just Kördi poole. 

Nahkanuiale tulles olin Abrami omanikult saanud suulise loa kasutada kinnistul paiknevaid hooneid mistahes eesmärgil, kas siis hoiukohana (ait) või ehitusmaterjalina (elumaja). Sellest kokkuleppest ajendatuna asusin möödunud sügisel omal initsiatiivil Abrami kinnistut puhastama ja võtsin samaaegselt ühendust omanikuga, tehes talle ettepaneku sõlmida kinnistu “elamumaa” peale rendileping. Eelkõige oli seda lepingut mulle vaja tagatisena, et minu tehtud investeeringud ühel ilusal hetkel kaotsi ei läheks ja teiseks selleks, et kaasata Abrami ametlikult plaanidesse, mis mul seoses Nahkanuiaga on.

Abrami kinnistul paiknevad hooned pole kahjuks enam taastamiskõlblikud. Aita kutsusin hindama ka mõisate restaureerija Jarkko Arhilahti aga ta soovitas sellest loobuda. Kuigi käsitöö, on hoone siiski juba sellises järgus, kus taastamine läheks roppkalliks, palju kallimaks kui samasuguse uue ehitamine. Elumaja seisab täna püsti veel ainult tänu kõlisevatele sarikatele ja tervele katusele, seda hoolimata kõigi siseseinte ja osaliselt ka välisseinte puudumisele.

Mind valdavad Abrami hooneid vaadates vastuolulised tunded. Sotsiaalse olendina sisendavad need kaks lagunevat jäänukit mulle tunnet, et ma pole siin külas päris üksi. Teisalt jälle on vähemalt elumaja juba nii ohtlik, et võib suvalisel hetkel kellelegi kaela kukkuda. Oluliseks saab see siis kui kinnistu sel või järgmisel suvel üheks kahest Nahkanuia laagriplatsist moondub. Ei tahaks ju, et keegi siin oma otsa leiab vana maja sissevarisenud korstna või katuse all. Teiseks lõhuks kokkukukkumine ära vanad ja pikad sarikad! Seda kahju ei tahaks samuti mitte. Nii võibki juhtuda, et olen sunnitud oma “vana sõbra” ise peatselt ära lammutama.

Suurem töö sai Abramil sügisel tehtud. Kõrge rohu niitsime ära, puid harvendasime. Kuigi teha on veel küllaga, peaks majaesist saama sel kevadel juba niidukiga niita. Lühemas perspektiivis on plaanis Abrami talukohast teha mõnus lõkkekohaga varustatud telkimisplats ning pikemas perspektiivis varustada see väikese palkidest majakesega. Muidugi peab realiseeruma ka minu kõige esialgsem plaan lisada iga Nahkanuia talukoha juurde tahvel infoga selle elanike ja ajaloo kohta, niipalju kui seda teada on.

Täna võin ma ennast lugeda Abrami kinnistu ühe osa täieõiguslikuks rentnikuks ning saan hakata oma plaane ellu rakendama. Et asi lõpuni selge oleks, panen siia üles ka selle kinnistu osa plaani, mida sõlmitud leping puudutab. Täpsuse huvides tuleb ära märkida, et Abrami kinnistu põllumaid leping ei puuduta ning need on renditud kohalikule talunikule. Aga plaanil saab kõik selgeks, kõne all olev renditükk on märgitud punasega.

Lõpetuseks ja traditsioone järgides neile kel võiks samuti olla kokkupuude sarnaste tehingutega, lepingu põhi. Kõike selles ehk ei saa 1:1 üle võtta aga seda otsustab juba igaüks ise. Minule jääb rõõm kui saan abiks olla!

2 kommentaari

  • Rainer ütleb:

    Tööpuudust ei paista sul vähemalt tulevat! Teisest küljest, äärmiselt loomulik on enda lähiümbrusele sedasi käsi külge panna, eriti kui oma kodu kenaks tehtud on.

  • marko ütleb:

    Ei ole see “oma kodu” nii kena midagi. Aga ei saanud lihtsalt jätta. Võib olla kunagi Mati ja Meelimari ütlevad selle eest aitäh aga võib olla olen ma lihtsalt üks unistaja. Aga mulle meeldib Eesti maa ja eesti keel. Ja neid ei oleks ilma nende vundamendijäänusteta ju olemas.

Jäta kommentaar