Lõpetasin poole kuue paiku töö ja tormasin lastega välja. Terve päeva oli akna taga päike paistnud ja sõnumid soojast, tuulevaiksest ilmast tegid arvutitööd tegevale isale haiget. Nüüd ootas ees mõnus õhtupoolik ning tervelt kolm vaba päeva. Nii veetsin ma õhtupooliku.
Selline on minu meeskond eelseisvaks suveks. Näod peegeldamas olemust, rohkem kraaklemishimu kui töölusti. Sellegipoolest on mul nendega tore. Seekord tõime ära Karjamardi kaevuaugu kõrval aastaid vedelenud vana raudvoodi. Mati on juba piisavalt suur ja oskab traktorit juhtida, Matilde jaoks on meil käru.
Varjurongkäik.
‘
Selline voodi on kunagi Nahkanuialt “põgenevate” perede poolt maha jäetud roostetama ja kaduma. Maarja tuletas mulle seda eile meelde ja me tõime selle lastega koju. Plaanis on voodi viia sepa kätte ja lasta temal sellest midagi asjalikku teha – voodi või mis iganes.
Pisitütar toimetab. Tema on meil küllaltki iseseisev ja leiab aeg ajalt endale ise tegevust. Samal ajal mängisid Mati ja emme aida taga platsil mädamuna või mingit sarnast mängu.
Neljast Kangelase ees olevast õunapuust on lõigata veel üks. Lisaks tahan sel aastal lõigata ära ka Abrami kaks metsistunud õunapuud. Homme lõpetan Kangelasel ja lähen proovin kätt Abramil.
Vanaema Velda saadab Kloontruuperile alati konti ja muretseb tema käekäigu pärast. Ei ole küll aru saanud, et Truuper vanaema pärast muretseb aga saadetud kondid maitsevad talle küll.
Õhtuse Ervita bussiga saabus Nahkanuiale linnapreili Kimberly ning sattus kohe kohalike piiramisrõngasse. Ometi kord oli lastel keegi kes neid kiigel kiigutab.
Lennukisaba taevas. Klõpsisin sellest paarkümmend fotot aga üles panen esialgu selle. Oli lihtsalt ilus vaatepilt, mis oli täiuslikus harmoonias vaikse õhtu ja linnulauluga, midagi enamat lisada ei oska.
Ja kõige lõppu pisut lamedat klassikat. Selline foto on iga fotoaparaadi omaniku portfolios olemas, kellel paremini, kellel halvemini. Tavaline klõps.