Hakkab jah pihta! Pihta hakkavad imeilusad, tuulevaiksed ja soojad õhtud, kus peale linnulaulu pole muud midagi kuulda. Hakkab kasvama muru ja puud lähevad roheliseks. Üksteise järel hakkavad pihta põllu- ja aiatööd, grilli-, lühikeste pükste ja rannahooaeg. Hakkab pihta paljajalu jooksmise ja mesilaste eest põgenemise aeg. Oi kui palju meeldivaid asju hakkab pihta või on juba alanud! Isegi liigevesi on sansõlmest peaaegu kadunud.
Olime perega pärast tööpäeva lõppu koos väljas. Maarja sörkis Vardja teel edasi tagasi, Matilde solberdas suures porilombis, Mati korjas tee äärselt mururibalt sundkorras kive ämbrisse, mina mässasin sansõlmega ning Truuper pendeldas ühe juurest teise juurde. Matit vaatama minnes märkasin küüni vundamendi juures mingit liikumist. Ma ei saanud alguses aru kellega tegu aga nähes looma liikumas ja hiireauku põgenemas, mõistsin, et tegemist on ilmselt nirgiga.
Kes on lugenud, see mäletab, kuidas möödunud kevadel kirusin aidas elutsenud tuhkrut, kes jättis mulle lisaks punastele sitajunnidele hooldada ka oma poja. Toona kahtlustasin, et tühjad kuldnokapuurid olid ka just selle eluka tegu. Olles nüüd näinud ära ka nirgi majale sedavõrd lähedal, kahtlustan, kas mitte tema selles süüdi pole. Ma ei tunne neid väikesi kiskjaid hästi aga arvestades mõlema looma suurust, oleks nirk palju tõenäolisem linnupesade lõhkuja. Tema pääseks ka pessa sisse kuhu tuhkur siiski ei mahu.
Päris õhtul lõikasin Kangelase ees õunapuid ja kuulsin Metsanurga poolt huntide ulgumist. Hääle suund andis alust kahtlustada, et kõik ulgujad ei ole metsast ja hiljem sain selles osas ka kinnituse. Nagu ka sellele, et suurem osa ulgujatest siiski olid metsast. See oli mulle esimene kord Nahkanuial hunte kuulda. Oli küll teistmoodi. Imestasin, et Truuper teist nägugi ei teinud.
Lisaks kuldnokkadele on Nahkanuial mõnusaks kaaslaseks harakapaar, kes värava juures lepa latva pesa ehitavad. Samuti sookured, kes tihtipeale Tambu üleskeeratud põllul endale süüa otsivad. Truuperit käib piinamas üks rebane, kes soliidses kauguses ei unusta siiski ennast ka maja lähedale sättimast. Ühel päeval kui moment on sobiv, lasen Truuperi lahti ja vaatame siis, kuidas reinuvader ennast tunneb. Kas on sama enesekindel?
Ees seisavad pikad pühad ja kaks suuremat tööd. Tahan korrastada Kördi muruplatsi ja lõigata ära Abrami kaks metsistunud õunapuud. Kas on talgulisi, kes sooviksid kampa lüüa? Kui jah, andke endast märku telefoni 5125240, saatke e-kiri aadressile marko.mand [at] eesti.ee või kommentaar siia ajaveebi. Abi on teretulnud, sest nagu öeldud “hakkab pihta”!
2 kommentaari
Ma nirki siiski ära ei ajaks, omalgi üks majas aeg-ajalt krabistamas. Pole paremat hiirepüüdjat, kui majanirk – kes teine veel samasse urgu mahub kui näriline.
Kui see muidugi oli nirk.
Õige pisut suurem kärp jahib ka meelsamini hiiri, aga kui neid napib, siis sööb kasvõi konni.
Vaksapikkune? Nirk.
Tiba suurem ja musta sabaotsaga (jee nad poseerivad, et näha saaks)? Kärp.
Täpselt minu mõte! Kui saaks, võtaks tuppa elama, sest hiired ajavad pehmelt öeldes närvi. Õnneks neid suvel ei ole. Hoian koeral silma peal, et ta loomakesele viga ei juhtuks tegema. Kuldnokkade eest (juhul kui nirk selles süüdi) võiks teoreetiliselt kaitsta Truuperi kuudi asukoht, mis paikneb täpselt nirgi liikumisteel maja juurde. Seda kõike eeldustel, et nirk elab küüni vundamendi all ja tahab maja juurde pääseda.