Asine laupäev

Hommikul tõin Koerust mehe Nahkanuiale puid lõhkuma. Mul endal olid muud plaanid, sealhulgas muru niitmine, seega vajasin vähemalt üht paari abikäsi. Ja ega saetud hiigelpakud ka just endaga tegelema ei kutsunud. Aga palgaline sai nendega kenasti hakkama.

Tegemist on sama mehega, kes meid talvel puude kuuri kärutamisega välja aitas. Väga tubli ja töökas mees. Kui lubab, siis tuleb ja kui teeb, siis hingega. Järel passima ei pea, iga viimane kui temale kulutatud eurosent läheb õigesse kohta. Ta ise ütleb, et ta on rohkem lihtsate tööde mees ja sinna, kus haridust vaja eriti ei kipu aga mina mõtlen, et kui meil oleks rohkem selliseid lihtsaid ja sõnapidajaid tüüpe, oleks elul hoopis teine maik. Kella neljaks oli tal igatahes pool Tootsi saetud palgijuppidest halgudeks taotud. Teine pool jäi teisipäeva peale.

Puid kuuri alla kärutades tundsin siirast rõõmu hiljuti Timeksist soetatud käru üle. Muidu traktori taga kasutatavat käru on võimalik paari liigutusega muuta käsikäruks. Aga mitte raskeks ja kohmakaks vaid üllatavalt kergeks ja mahutavaks. Nii liikusidki puud kuiva kohta seekord kondijõul, fossiilseid kütuseid kasutamata ja linnulaulu häirimata.

Pärastlõunal hakkas Nahkanuial sadama, kõvasti. Toimetasin üksi väljas ja helistasin Antsule, et saada teada millal ta homme vagusid tuleb kinni ajama. Muidu on ta jälle hommikul kell 5 kohal ja siis peame aluspükstes tormama välja kartuleid külvama. Ants soovitaski kartulid õhtul maha panna, et kui ta hommikul peaks varem jõudma, saab ta ise hakkama.

Panime maha 8 ca 25 meetrist vagu. Seemnekartuliga toimus midagi klassikalist. Alguses polnud seda kellelgi aga lõpuks, kui me olime oma jao Maarja isa käest saanud, helistati ja pakuti seda lausa kahest kohast. Ja lõpuks jäi seda meil endal ka üle.

Truuperil oli täna valdavas osas ketivaba päev. Kui välja arvata üks kord, kus ma ta käitumist valesti tõlgendades mõneks ajaks ketti panin, jooksis ta vabalt ringi ja ajas omi asju. Palju oli tal tegemist palgivirna juures, kus, palgalise sõnul, elutses tuhkur! Pakun, et seesama tuhkur, kelle poja ma möödunud aastal aida alt leidsin. Loom lasi palgalisel ennast jälgida kui sealsamas haluhunnikus rahulikult ja kedagi kartmata ringi vaatas. Pärastpoole jooksis loom aida alla.

Regulaarselt käib Truuper põllu servas oma vana sõpra ja sprindikonkurenti rebast otsimas. Ka ülaltoodud pildil peab ta parajasti valvet, et keegi sealtpoolt majale ei läheneks.

Nahkanuia kassid Mats ja Tuti vallutatavad tasapisi maja. Meil on tegemist, et neid tubadest eemal hoida. Piisab ukse paotamisest ja juba nad ongi läinud. Ega sellest jooksmisest polekski lugu kui Tuti poleks äkki loobunud kasti kakamisest ja ei teeks seda varjatud nurgatagustes. Ühest kohast me juba leidsime väikese sitakollektsiooni, rohkem selliseid üllatusi ei taha.