Kevad on käes! Sellest annab märku kiirelt sulav lumevaip aga ka hoogsalt uusi ohvreid otsiv gripiviirus. Meil on tegemist mõlemaga. Nagu naabripere Margit tabavalt kirjutas, on nende majapidamine muutunud “veneetsiahõnguliseks” ja sama toimub ka siin. Õnneks on mul kanuu olemas, nii et liikuma pääseme igal juhul. :)
Tegelikult mõtisklesin samal teemal täna hommikul Weissensteinis arstil käies, vaadates sulalumelompidesse uppuvat linna. Ühest küljest on see kindlasti loomulik nähtus, et äkitselt saabuvad väga soojad ilmad tekitavad suure hulga üleliigset vett, mille vastuvõtmiseks külmunud maapind valmis ei ole. Teisalt aga on ju uus Paide ehitatud vaat et raba peale! Ja see mõjutabki kevadiste suurvete kiiret kadumist!? Nagu ka meil Nahkanuial.
Näiteks kuurialune on mul juba pikemat aega vett täis. Õuel võtavad madalamad kohad korralike tiikide mõõtmeid. Liivo maja juures vuliseb vesi mäest alla korraga mõlemas autoroopas.
Gripiviirus sai mind ja Matit kätte eile. Poiss oli imelik juba esmaspäeval lasteaiast tulles. Kasvataja ütles, et mehike oli keelust hoolimata enne tuppatulekut veel poriloigust läbi käinud, lootuses, et pääseb siis lõunast koju. Aga võta näpust, isa tuli tavalisel ajal ja lisaks tuli veel nende märgade riietega koju ka minna. Möödunud öö olime mõlemad poolenisti ärkvel. Ühel üks häda, teisel teine.
Haigustega on üldse viimase aasta jooksul liiga palju kokkupuuteid olnud. Ei aita puhas maaõhk ega maatöö keskit. Midagi on vajaka.
Aga praegu on minul kõht antibiootikumidest punnis ja enesetundel pole vigagi. Sain isegi Koerus lastele matkaringi ära teha. Ja hea on, et sain. Lapsed ootasid ja kauplesid välja uue kohtumisajana järgmise nädala. Nende sõnul võiksid nad koos käia kasvõi iga nädal. See tegi tuju heaks!