Minu vanaisa oleks täna saanud 82 aastaseks. Erich Schwarzstein sündis Väinjärve vallas Jõekülas Tõnu talus, kus möödus nii tema kui tema õdede-vendade lapsepõlv.
Mida mina oma vanaisast mäletan? Kõigepealt ehk tema jutuvestmisoskust. Vahetevahel luges ta mulle raamatut aga sagedamini rääkis lugusid oma lapsepõlvest. Ja seda ta oskas. Sest kuigi samu jutte sai räägitud-kuulatud kümneid kordi, ei tüdinenud me neist iialgi ära.
Kahjuks on mulle neist lugudest meelde jäänud napilt. Võib olla kõige eredamalt see, kuidas vanaisa mingi seatembu eest maksis kätte oma vennale Evaldile, kastes võilille sita sisse ning kui vend seda nuusutas, selle talle vastu nägu surus. :) Sellised olid tollal maapoiste naljad.
Lugusid oli palju ka sõjaaastatest. Jõeküla silla õhku laskmisest, tohututest relvavarudest, mis poistel korjatud olid ning ratsaväemõõkadest, mida Jõekülas kasutati hobuste karjamaale kinnitamiseks. Aga midagi pole teha, ma ei mäleta neist suurt midagi.
Vahetevahel luges vanaisa mulle ka raamatut. “Tark mees taskus”, oli selline muinasjuturaamat. On meeles üks lugu, kus printsessi äratamiseks tuli hobusega klaasmäest üles kapata. Mõnus oli teda kuulata. Ainus, millest ta kunagi ei rääkinud, oli tema töö.
Muidugi tunti Erich’it suure kalamehena. Kui ta just parajasti jõe ääres spinningut loopimas polnud, meisterdas ta köögis laua taga lante. Neid oli tal igasuguseid – plekist ja puust, pöörlevaid ja võbelevaid. Ja need juhud oli üliharuldased, kui ta ilma kalata jõe äärest tagasi tuli.
Spinningut loopima õpetas ta mindki. Nagu ka tädipoega, tädimeest, oma poega ja vennapoegi. Kas meist temasarnased head kalamehed saanud on, selles julgen ma kahelda. Vähemalt minust mitte.
Vanaisalt sain ma oma esimese päris oma spinningu. See ei olnud poest ostetud vaid ise tehtud, lühike ja kerge, midagi sellist, mis koolipoisile hästi sobis. Hiljem viis ta mind ühel päeval Paide Kaubamajja ja ostis sealt päris spinningu. Nagu ikka, sain alles hiljem aru, kui palju parem see tema tehtud ritv oli – oma kaalult ja pikkuselt. Vana kalamees teadis millega hea püüda on.
Vanaisa sai oma saavutuste eest Eesti jõgedel ja järvedel hulgaliselt diplomeid ja aukirju. Need on üles laetud minu veebialbimisse.
Suuremaks saades, keskkoolis ja pärast seda, jäid minu käigud vanaema-vanaisa juurde harvemaks. Mul on meeles kuidas vanaisa alati mind enda juurde kööki juttu rääkima kutsus ja mina ikka minema kiirustasin. Pole kellelegi enam öelda kuidas ma seda nüüd tagantjärgi kahetsen.
Mida ma veel võiksin kirjutada oma vanaisast? Ehk sobib lõpetuseks lugu sellest kuidas nad koos vanaemaga rotti püüdsid!
Rott oli kusagilt korterisse pugenud ja hammustas põrandal magavat vanaema peast. Vanaisa aeti üles ja koos vanaemaga õnnestus neil rott vanaisa tuppa sulgeda. Pärast korraliku mööbeldamist, asjade ringitõstmist, suudeti rott suruda “tolmuimeja” abil vastu maad. Äkki mäletate neid tolmukogumise masinaid, mida tuli põrandal edasi-tagasi lükata, just selline see tolmuimeja oligi. Vanaisa tõi köögist kirurgikäärid, sellised, millel olevad sakid võimaldasid kääriterad pärast kinnivajutamist fikseerida ja nendega võeti roti saba pihtide vahele. Vanaisa peas küpses kuri plaan rott vanni panna ja talle ujumist õpetada. Kahjuks oli elukas selleks ajaks kui vesi vanni sai tolmumasina all hinge heitnud. :)
Vanaisa vanematekodu Jõekülas on tänaseni olemas ja kuulub tema venna perele. Vahetevahel sõidan ma sealt mööda ja siis tuleb ta mulle meelde kõigi oma lugudega.
2 kommentaari
Missugused olid selle vana veterani kalarekordid ümbruskonna veekogudelt. Tapiku mõisa kalamees olla tema pojapoja sõnade järgi ssanud Põltsamaa jõelt 12 kg-se havi ja 8-se forelli.
Ma ei oska öelda. Ma ei tea. Paides elades käis Erich kalal peamiselt Pärnu jõel. Aiavilja tänavalt oli sinna hea minna, õkva. Vahetevahel sõitsime bussiga Kirnasse, ükskord isegi Adaverre. Seda, et ta oleks Jõeküla kandis lanti loopimas käinud, ma ei tea.
Säilinud “meedia” põhjal on Erich’i suurim kala 79 cm pikkune ja 4,3 kg raskune forell. Kas oli ka suuremaid, jään jälle vastuse võlgu.