Mööda Eestit ringi sõites jääb silm sageli peatuma tee ääres paiknevatel majapidamistel. Pole sugugi haruldane näha küllaltki suuri, minu mõistes ideaalselt pügatud muruga platse. Mõtlen tihti, kuidas selline tulemus küll saavutatakse, sest Nahkanuial näikse muru kasv olevat alati sammukese eespool minu ajakavast ja murutraktori võimalustest.
Kui mul on õigesti meeles, lõigatakse ideaalis ära muru pikkusest 1/3. Minu puhul kipub äärmisel juhul 1/3 maha jääma, samas kui lõigata tuleb sulaselget heina. Näiteks eile otsustasin vabastada tuhandete võilillede alt maja lõuna- ja lääneküljele jääva platsi suurusega 0,4 ha. Kahe korra niitmise tulemusel õnnestus mul platsile enam-vähem soovitud välimus anda, kolmanda korraga õnnestus jõuda peaaegu ideaalini.
Pärast läksin veel Abramile, sest seal ähvardas olukord kasvada lausa üle murutraktori võimete. Majaesine sai ka seal kaks korda üle sõidetud aga soovitud tulemusest jäi asi esialgu kaugele. Traktor küll niidab aga niitmise käigus tekkivad vaalud ei lase teisel ja kolmandal korral efektiivne olla. Seda enam, et malts ei ole muru ja kõikvõimalikud varred jäävad endiselt turritama.
Kui ma seal nii müristan, siis mõtledki, et kuidas teised saavad. Kust võetakse see aeg ja masin, mis nii korralikult tööd teeb. Nahkanuial see nii lihtsalt ei käi. Täna oli muruniitmises puhkepäev aga homseks on programm juba paigas. Kördi ja siis taas majaümbruse platsid.