Eile oli Mati lasteaia lõpupidu. Koeru Kultuurimajas sai näha-kuulda laste laulu ja tantsu, kodus toimus väike hubane koosistumine pereliikmetega. Tulla ei saanud ainult vanaema, kes pidi oma ameti tõttu ka ise lapsi ära saatma, teised olid kõik kohal.
Süüa sai kõvasti ja hästi. Linnarahvas tõi maasikaid, Kalevi kommi, banaani, Nahkanuia rahvas aga kõike seda, mida kohapeal saada oli võimalik. Minu tädi küpsetas väga head pärmitaignast lihapirukad, täditütar koogi ja veel kooki ning kodusküpsetatud leiba saime samuti siitsamast lähedalt. Aitäh abilisetele ja Maarjale, kes salatit hakkis ja kõik peoks valmis seadis!
Klõpsisin mõned pildid ka ja laadisin need oma kopitama kippuvale PicasaWeb kontole. Kui huvi on, visake pilk peale.
Poja kasvab ja on juba “suur” mees. Suur ehk minu jaoks, sest ta ise tunneb ennast küll väikese poisina, kes tahab mängida ja mängida. Ja ma näen ju, et minul pole selleks nii palju aega kui tarvis. Aga ehk ei ole olukord päris lootusetu, sest kui me kultuurimajas kasvatajaid tänasime, ütles söögitädi Aivi mulle midagi, mis meele heaks tegi. Ta ütles, et “toredat last on hea kasvatada” ja kallistas Matit. Ja kuigi ma ei tea, kas Mati kasvatajad seda ajaveebi loevad, täname meie Maarjaga neid ka omalt poolt hoole ja armastuse eest, mis on kulunud Mati peale!