Viimasest postitusest on möödas 5 päeva ja see peaks olema üks pikemaid vahesid postituste järjepidevuses Nahkanuia ajaveebis. Ka praegu puuduvad mul sõnad ja mõtted, mida ma tahaksin kirja panna. Aga kui ma ei kirjuta ning vahe väga pikaks venib, võib tulemus ajaveebi jaoks olla fataalne.
Ega põhjuseid kaugelt otsida tulegi. Läks lumi, lõppes talv ja sellega seoses kadus vaenlane, kelle vastu ajaveeb võidelda aitas. Ma ei saanud sellest enne aru kui linnud lauma hakkasid, kuivõrd see talv tegelikult rõhuma ja rusuma oli hakanud. Ja kui ta siis lõpuks kadus, toimus pingelangus …
Sellises olukorras on inimesed sageli tavapärasest vastuvõtlikumad ja hakkavad mõtlema asjadele, mis muidu nende pead ei vaeva. Nii näiteks mõtisklesin selle üle kui tühine ja mõttetu on minu ajaveeb nagu kõiki muugi, millega inimesed ennast vaevavad. Tühjana tundus ka minu kultuuripärandi säilitamise taotlus. Kellele ikka läheb tarvis neid vanu vundamente või kivihunnikuid? Kultuur kui selline ei teki ju tühjale kohale ega ole asi iseeneses. See tekib seoses tegevustega, mida on tarvis endal elu sees hoidmiseks. Kui tänapäeval on hinge sees hoidmiseks vaja kaheksa tundi kontoris istuda, siis sealt tekibki tänapäeva kultuur. Üks vana vundament esindab väärtusi, mis kehtisid meie vanaemade jaoks aga mis ei oma praeguse põlvkonna jaoks mingit tähendust. Nagu ka näiteks külaraamatud, mis vähemalt mulle näivad mõttetu ressursi raiskamisena. No kellele neid tarvis on? Vanad memmed, kelle mälestusi seal avaldatakse, teavad kõike kirjapandut kordades paremini ja värvikamalt. Noortele ei ole raamatus toodud seosed igapäevased ja jäävad kaugeks. Nii jääbki ainsaks asjadega tegelemise põhjuseks rahulolu iseendaga. Ma teen, sest see aitab mul olla keegi. Leida ennast.
Pereelu on kah kergelt kreenis tänu haigustele. Saime mõlemad Matiga vaevalt terveks kui selgus, et nüüd on Matilde haige. Ja mitte lihtsalt haige vaid kõrvapõletikus. Küllap see piinab tüdrukut kõvasti, sest rääkida ta ju ei saa ja see kisa mis ta aeg ajalt kuuldavale toob, annab märku lapse piinadest. Õnneks on meil nüüd vähemalt haigus teada ja saame seda ravida. Lapsel kergem ja kergem ka meil kõigil teistel.
3 kommentaari
Hoian Su tegemistel stabiilselt silma peal ja muutusin juba murelikuks, kui nii mitu päeva polnud kippu ega kõppu. See postitus on aga ka murettekitav, jooge kasemahla, sööge asju, kust saab palju vitamiine (kehtib ka mu enda kohta, ka ise sel aastal tavatult tõbine, juba kolmas antibiootikumikuur alates veebruarist :( ), siis tulevad mustad prillid eest ära :) Loomulikult on sel ajaveebil mõtet, loomulikult on pärandkultuuri talletamisel ja väärtustamisel tähtstust! Mida ise innustunult teed, see nakatab ka teisi, tekitab ja koondab mõttekaaslasi :)
Mine käi korra Stockholmis Skanseni rahvuspargis ära.
Küll siis aru saad, kellele või milleks neid vanu vundamente ja kivihunnikuid vaja läheb, ja milleks.:)
Muide, Tullio Ilomets, legendaarne Tartu ülikooli keemik, olla hakkama saanud Koeru ajalooga.
Teab keegi sellest midagi lähemat?
ajaveeb, kõik muu, nagu lumelükkamine, muu vaevamine ja elu ise on ikka sügavalt mõtetud asjad küll. Eriti mõtetu on veel kevadel kontooras istuda. Sa ei ole kindlasti ka ainus, keda aastaaegade vaheldumine ärevaks/väsinuks teeb. Koduloouurimise sügavaim eesmärk on, et kuskil 50 aasta pärast innustad kedagi noort oma kihelkonna lugu sama sügavalt edasi uurima. Ma arvan, et see õnnestub Sul!