Tänan sõbrad heade sõnade ja soovide eest! Kui ma kellegi ees oma eelmise postituse sisu pärast vabandada tahaksin, siis olete need kindlasti teie, lugejad ja kaasamõtlejad, kes on alati oma poolehoidu ja toetust Nahkanuia rahvale üles näidanud. Teie suhtes olin ma meelt heites ebaõiglane!
Kust jookseb tunnustamise piir? Millal on seda piisavalt ja millal vähe? Tunnustamine ja tunnustatud olemine on ju olulised. Hea on lugeda kaasamõtlejate kommentaare, tänulikke e-kirju või siis suhelda sõpradega, kes teinekord ka läbi hüppavad. Kui tegelda “mõttetute” projektidega, kulub tunnustust koormate kaupa.
Minul on ju selles mõttes tegelikult väga vedanud! Häid sõnu tuleb kohapealt aga ka kaugemalt. Hiljuti sain sellise kirja Toomaselt:
Suurimad tänud, oled teinud ära tänuväärse töö. Minule, kes ma mingit pidi kohalikke olusid tunnen, oli lugemine äärmiselt huvitav ja hariv. Kindlasti astun lähitulevikus läbi.
Või siis nädalapäevad tagasi saabunud kiri minu mailile:
Olen Aita Mägi Lasnamäelt. Tahaks kohe väga pikalt suhelda aga esialgu püüan ennast talitseda ja selgitust ainult anda.
Mina olen ka pikalt Tombo Careli järglasi uurinud. Olen nimelt Carel`i tütre May poja Willemi pojapoja Villemi tütretütar. Peaks vist õieti olema. Ütleks lühidalt, et oleme hõimlased.
Mul on palju küsimusi selle Linno-Linnu* perekonnanime kohta aga sellest edaspidi.
Koeru sugupuu näitusel olid ka sugupuu väljas kus oli põlvnemine näidatud Tombo Carelist ja üks pilt Norra mõisa tagant. Pilt oli imepisike originaalis. Küsimus oli, kes on pildil? Seal oli veel palju minu asju.
Pean mainima, et olen terve tänase päeva ja ühe eelmise päeva hilised õhtutunnid lugenud Nahkanuia ajaveebi. Ma ei oska kohe ära kiita kui võrratu töö on ära tehtud. Kui ma ainult kuidagi saaks, toetaks seda ettevõtmist meeletult. Esialgu ainult sellega, et püüan oma suurt suguvõsa seda lugema meelitada.
Vanaisa Villem Linno oli Vambola talus nr. 106
Viimasel ajal olen taga otsinud Hindrekantsu (kirjapilt ütlemise järgi) talu materjale. See peaks olema Villemi isa talu. Talu asus Rõhu- Udeva-Norra ristteel. Seal on suur kivi üle tee. See on Linno Karli (Villemi poeg) poolt kunagi sinna veetud. Aga arhiivist ma midagi Hindrekantsu talu kohta ei ole leidnud.
Need oleks esialgsed mõtted-andmed.
Oma mõtisklustes Nahkanuia ajaveebi ja elu mõttekusest planeedil Maa põrkasin ma ikka ja jälle vastu neid kaht ning veel paljusid samalaadseid toetusavaldusi. Mõtlesin, et mul lihtsalt ei ole õigust ajaveebi tegevust lõpetada. Liiga palju on neid, kellele see on osutunud (ainsaks) kohaks, kus kohaliku ajalooga tutvuda või siis minugipärast, lihtsalt hingekosutust saada. Tasuta lõunaid ei ole olemas. Kui ma tahan saada tunnustust iseenda ettevõtmistele, pean neist kuidagi teada andma!
Abikaasa tuli täna Paidest ja ütles, et Ervital tervitasid teda mitmed kohalikud. Ka see on ju märk toetusest! Mul on sageli lausa piinlik, et ma nii vähe nendega suhtlen. Peab rohkem jõudma! Ja ajaveeb jääb!
3 kommentaari
No Marko tubli oled et seda asja jätkad.Eks kevadväsimus on oma töö teinud aga küll sa hakkama saad!! Edu igatahes
Ma arvan, et kõik need inimesed, kes Su ajaveebi iga päev klikivad, isegi need, kes on passiivsed ja oma sõna sekka ei ütle, armastavad seda ajaveebi selle tohutu inimlikkuse poolest. Ei ole see ju selline nišiveeb, kus oleks ainult ajalugu või ainult teab mis asjad. Vaid see on suuresti ka Sinu ja Su pere eluoluveeb. Paljudel inimestel kaob aeg-ajalt mõte ja on raske mingit sihti näha. Usun, et väga paljud Sinu lugejad saavad ennast sellises olukorras Sinuga samastada, ja ehk on see ka neile lohutuseks, et ka teistel on selliseid musti hetki, nii et tegelikult ei ole vaja vabandada. Ja samas on see ka Sulle toetuseks, kindlasti on see lausa füüsiliselt tunda, kuidas paljud Su fännid Sulle positiivset energiat saadavad :)
Tere Marko! Lugedes sind tabanud kevadväsimusest, haigustest ja minnalaskmistundest hakkas mul enda pärast häbi. Et kuidas ma peale tööd, pereelu ja haigusi väsinud olen, kui sul on ka töö ja pere ja ajaveeb ja matkaring ja veel kõik need 1001 asja, millega sa tegeleda jõuad.
Sisserännanuna imestan ikka sinu indu, millega sa kohalikku ajalugu uurid ja endal hakkab kurb-oleksin nagu juurteta juurdunud. Oma sünnijärgsest kodukohast olen juba 6a ära, aga ei tahagi tagasi, sest siin on niiiii hea :D Hea just selle pärast, et on selliseid toredaid ja ettevõtlikke inimesi nagu sina!
Lugesin just ühest raamatust, et uue koduga harjumine võtab kuni poolteist aastat. Et vana kodu aura tuleb kaasa. Mitte, et ma seda Feng Shui asja väga usuks, aga … Ka meie pere on sellel talvel rekordiliste haigustega võidelnud ja ausalt öeldes väsinud haigeks olemisest.
Pika jutu kokkuvõtteks tahan öelda, et võidelge vapralt ja särage tähena meie kandi külaelus. Ja ajaveeb PEAB jääma!!!
Päikest!