Paljud head asjad Nahkanuial saavad alguse Maarjast. Nagu ka seekord. Ta lihtsalt ei andnud enne järele kui ma kätte võtsin ja võimalusi parandamiseks asusin otsima. Lugu oli nimelt selles, et mul oli mälestus nagu oleks kõik teeraja puidust servad saanud jätkatud altpoolt ühe pika kruviga ning alles siis paika pandud. Tegelikult osutus kõik palju lihtsamaks, sest ühendus oli tehtud kahelt poolt metallplaadi abil. Pärast kruvide väljakeeramist jäi ainult vana väljavõtmise ja uue lisamise vaev.
Tegin seekord teeraja piirded lühemad, et vältida nende ettejäämist talvisel teelükkamisel. Algas ju möödunud lumerikas talv suure tüki teeraja ärasõitmisega.
Siis tuli Toomas ja me hakkasime lõkkeplatsi tarbeks kive vedama. Lootuses, et ma ikkagi saan oma söötis maatükile niitja, koristasin ära tee-ehituse käigus põlluservale tõstetud kivid. Need olid liiga suured, et neid üksi transportida ja mõni neist isegi sedavõrd raske, et kahekesi kärule sikutada. Saime siiski kenasti hakkama ja tasapisi tekkis ümber tuleaseme suurtest kividest ring. Tulemus sai selline nagu alloleval fotol, proovilõkegi tehtud.
Õhtul trimmedasin veel pisut ja siis käisime Matiga päeva lõpetuseks ujumas. Küll on Väinjärve rand õhtusel ajal ikka üks vastik koht koos lokkava alkoholitarbimise ja pooletoobistega, kes seal lällavad. Aga juba mitmendat aastat tundub mulle, et vald ignoreerib seda probleemi täiega või polegi seal midagi teha. Ei tea.
2 kommentaari
Tegelikult on see veekogu ääres alkoholi tarbimine ikka väga levinud. Käisin nädalavahetusel Lõuna-Eesti tuuril ja kui lastega paaris kohalikus järves ujumas käisin, üllatusin väga-nii palju oli veekoguse äärers seltskondi lällamas, alkohol lausa suure kotiga kaasas.
Täpselt nii on ka Väinjärve ääres. On seltskondi, kellel on “jook” kastiga kaasas. Muidugi ei räägi me koni hambus tegelastest, keda on ka piisavalt (nagu ka konisid muru sees).