Peaaegu oleks muidu nii kenasti sujunud päev lõppenud halva uudisega. Nimelt ei suutnud me pärast ujumast tulekut leida üht kahest kassist – Tutit. Mats ootas meid kenasti minu tööauto all aga tema õde oli kadunud. Ei aidanud hüüdmised ja otsimised, isegi Truuper oma koeraninaga ei suutnud loomakest leida. Hakkasime juba kartma, et juhtunud on halvim ja Tuti on langenud kas röövloomade saagiks või siis nende hirmus ära jooksnud. Viimasel hetkel ilmus ta siiski heki alt välja ja tuli maja ette.
Tuti ongi tegelikult selline suhteliselt omapead tegutsev kass. Erinevalt vennast, kes ronib ise meelsasti sülle ja tuleb pai norima. Kahtlustasime Maarjaga mõlemad, et kui Tuti kusagil magab, ega ta enne välja ilmu kui aeg tema jaoks õige on. Ja nii läkski!
Kui Tuti õnnelik “naasmine” kaas arvata, oli tänane päev tegus ja edukas. Hommikul niitsin ja tundub, et sain ükskord ometi majaümbruse platsid enam-vähem korda. Õhtul aga vedasi minema aegade algusest kogunenud tuhamäe. Homme on plaanis leida ümbruskonnast suuremaid kive, millega tulevane lõkkeplats ümbritseda ja ehk ka esmane jaanitule materjal ära vedada. Viimase eest on kenasti hoolitsenud Tambu praegune omanik, kelle puuvirnadest jäi maa sisse vajutatuna ja muidu järele hulga põletuskõlblikku materjali. Oksakraami on mul endal ka kaks suurt hunnikut aga nende ühest kohast teise vedamine ei ole eriti atraktiivne. Need põletan kohapeal.
Väinjärves on vesi Mati sõnul 24 kraadi soe! Seda oli tunda kui õhtul ujumas käisime. Vees olemine oli sulaselge nauding, kuna sellisel temperatuuril vesi värskendab hästi aga võimaldab samas pikalt liguneda. Pärastlõunal kõmistas Nahkanuial äike aga ootatud vihma meile ei jõudnud.