Möödunud nädalal lõkkeplatsi tarbeks toimunud kivivedu inspireeris minu ajutegevust sedavõrd, et järgmisel päeval niites ma muud kui kivid ei märganudki. Otsisin muu hulgas üles ka need kivid, mis küll märgistatuna aga tiheda pajuvõsa poolt varjatuna minu söötis maatükil asuvad ning puhastasin trimmeriga nende ümbruse. Täna õhtul võtsin kangi ja läksin Abramile, et seal maa seest välja kangutada veel paar kivikest, mis siis omakorda kas Toomase või kellegi teise abil nädalavahetusel oma kohale toimetada.
Need Nahkanuia kivid on nagu jäämäed, pealtnäha süütud ja pisikesed, tegelikult aga hiigelsuured jurakad, mille maa seest väljatoomine ühe inimjõuga ei pruugigi olla võimalik. Kangist polnud muud abi kui kivi ümber mättakihi ümberpööramine. Aga “maainimest” on ju alati iseloomustanud leidlikkus ja käepäraste vahenditega hakkama saamine, seepärast eksles ka minu pilk olukorra lootusetust nähes enda ümber. Selle tulemusel leidsid hetke pärast kasutust mõni aeg tagasi maa seest välja kangutatud relsijupid.
Usun, et pikem relss kaalub oma 60-70 kilo, ehk rohkemgi. Mul õnnestus see Mati abiga ühe kivi serva alla upitada ja edasi oli kõik juba käkitegu. Natuke lisaraskust iseenda näol tõstis kivi maa seest välja nagu kartuli. Samas seda kartulit ennast ma tõsta küll ei jõudnud. Teine kivi aga jäigi maa sisse, ei aidanud seal ka relsiga kangutamine.
Selline relsitükk võib lisakaalu näol olla tõhusaks abiks kuid üksinda toimetades jääb kätest ja mis parata, sageli ka jõust, puudu. Sest kuidas sa samaaegselt saad suruda alla kangi, mille teises otsas kaalub sajakilone kivimürakas ning teisega paigutada oma kohale iseenda raskuse raudmüraka? Osaliselt Mati abiga, teise kivi puhul juba üksi, sain sellega siiski kuidagi hakkama. Homme jätkan, pole lihtsalt loomuses nii kergelt alla anda.