Meie pere jaoks ei ole poes käimine siit suhtelisest kaugest maanurgast väga suur probleem. Meil on auto ja seniks kuni jagub tööd, saame hakkama nii poes käimise kui ka toidupoolise ostmisega. Üldse tundub see poeskäimine kuidagi enesestmõistetavana, seda kinnitab ka statistika Nahkanuia külaliste osas, kellest mitte ükski pole kunagi tundnud huvi lähima kaupluse kohta! Tuntakse küll muret lasteaia ja kooli asukoha ning suhtelise kauguse osas aga toidu suhtes arvatakse ilmselt midagi muud.
See on omamoodi kummaline, sest endiselt liigutakse maal palju jalgratastega ning jalgrattureid võib kohata pealtnäha “ebaloogilistes” kohtades. Näiteks nähes Jussi Jaani Ervita-Rõhu teel ei mõtle ma, et “näe, Jussi Jaan tuleb poest” vaid lihtsalt, “Jussi Jaan jalgrattaga”. Või siis möödudes talukompleksist, mille õuel ei liigu pea kunagi ühtki inimest, ei torka enamikule (sageli ka mulle endale) pähegi, et seal võib elada vanem liikumisraskustega vanainimene, kellel söögipoolise hankimiseks läheb vaja kõrvalist abi. Tundub ju täiesti vastuvõetamatuna, et praegusel supermarketite ajastul on paljudel endiselt probleeme toiduni jõudmisega. On ju nii!
Kusagil Eestimaal liiguvad ringi veel autolavkad. Ehk isegi siin Järvamaal. Olen ka ise juhtunud neid mööda Eestit ringi sõites nägema ja kus neid kohtan, seal tekib väike nostalgia. Kas need lavkad ennast ka õigustavad, ei oska öelda. Millist kaupa seal pakutakse? Kas püütakse ära kasutada potentsiaalsete klientide liikumispiiratust või osutatakse personaalse teenindusega teatavat konkurentsi supermarketitele? Tahaksin uskuda, et viimast.
Kunagi käis autolavka ka Rõhu külas. Ajalugu hetkel veel vaikib millal selline võimalus tekkis ning millal kadus kuid allolev foto räägib selget keelt tollasest, ilmselt hilised kaheksakümnendad, vajadusest lavka järele. Kuigi masin peatas tänaseks lammutatud Rõhu karjalauda juures, võib fotol kaugemalt tulijatena tuvastada Hilja Voolaiu (vasakul) Jaagu talust Rõhul ja tema kõrval seisab Leo Avarmaa. Trepile on ennast ootama sättinud Martjan Linda. Arvestamata tollast otseteed üle põllu, oli Hiljal lavkani ca 1,5 kilomeetrit, samas kui Ervitale mõnisada meetrit rohkem. Kas eeliseks oli seltskond, kaubavalik, teatav personaalne lähenemine, ei oska arvata. Lavkat kasutati ja kasutataks kindlasti tänapäevalgi mõningate kohalike poolt. Isegi ehk läheks kui vajadus oleks elementaarse järele. Saaks omaküla rahvaga sõba juttu puhuda, säästaks pisut kütust, treeniks kondimootorit ning tuleks tagasi emotsiooniga, mis on ehedam kaubanduskeskuse külastamisest. Kes oskab tulevikku näha, kas tulevad need vanad head ajad veel kunagi tagasi?
1 kommentaar
Mul on südamest kahju, et see lavkandus on kadunud, see tõesti oli küla liitev nähtus ja ka need, kel auto istumise all ikka käisid, vast just suhtlemise pärast. Nüüd toimetab igaüks oma õuel ja vahel harva aetakse telefonijuttu. Vanainimestele, kes enam auto ega rattaga sõita ei saa, on ilma bussita koolivaheaeg tõeline ellujäämiskursus. Hea, kui on naabreid, kes märkavad.
Sellist kongiga lavkat mäletan koolieelikueast, see lõhnas leiva järele ja juht-müüja tegi mu vanavanaisale silma ja ütles: “eestiaegsele mehele,” kui lõikas vorstilatil metallrõngastega otsad ära. Tea, kas nooremate vorst kaaluti koos rõngastega? Aitäh selle pildi eest, käivitas mälu ja ununenud ajad tulid meelde.