Vahetevahel ma mõtlen, et me inimesed ei anna endale ikka väga selgelt aru millega on tegu kui võtame endale näiteks kodulaenu kohustuse. Et see on aastkümneteks ja paljugi mis võib juhtuda. Samas pole ju ka muud varianti. Muud varianti polnud ka neil, kes ligikaudu 100 aastat tagasi endale laenu võtsid. Nüüd tagantjärele vaadates tundub uskumatuna, et pank üldse nõustus sellises mahus laene väljastama. Laenu tagasimakse jooksul on toimunud maailmasõda, vahetunud kaks korda riigikord ning toimunud veel terve hulk kõikvõimalikke muudatusi, mis teevad tänasest Eesti Vabariigist täiesti teistsuguse maailma võrreldes sellega, milline see oli loomisel ja hiljem okupeerimisel.
Minu kätte sattus üks Eesti Maapanga poolt Rõhu küla Jaagu asundustalu peremehele väljastatud võlamaksuraamat. Muidu täiesti tavaline raamat šokeeris mind ootamatult laenu tagasimakse lõpptähtajaga! Aastal 1935 võetud laenu viimane tagasimakse pidanuks toimuma aastal 1990! Miks šokeeris? Kindlasti seepärast, et kuigi aastad 1935 ja 1990 on osakene loogilisest numbriloetelust, jäävad nad mõlemad minu jaoks täiesti erinevatesse maailmadesse, just nagu eespool öeldud. Pole midagi aastal 1990, mis seoks seda seda aastaga 1935. Ja ometi see poleks nii olnud kui poleks olnud sõda ja okupatsiooni. Antud näite põhjal oleksin veel 16 aastaselt näinud vanavanemaid tagasi maksmas oma kodu ja äri laiendamiseks võetud laenu.
Ehk võimaldab see näide aru saada kui sügavalt on vähemalt minu põlvkond olnud ära lõigatud järjepidevusest ja mida selle olemasolu võinuks meile tähendada. Perekondadele kuuluvaid põlistalusid, kohusetunnet, jõukust ja kindlustunnet, kui nimetada mõningaid. Nii võib lausa hakata mõtlema, et nõukogude korra saabudes ühtäkki tühiseks muutunud laenud kandisid veel oma topelteesmärki lisaks maade riigistamisele, igasugune side minevikuga lihtsalt kaotati!
Jäägu see Võlamaksuraamat Nr. 36009 siiski neid aegu meenutama ning tuletagu meile samaaegselt meelde nii seda, et võlg on võõra oma kui ka seda, et võlast vabanemine ei pruugi alati endaga kaasa tuua positiivseid tagajärgi. Igal vorstil on kaks otsa. Olen kindel, et Johannes Voolaid ja teised temasugused oleksid tulevikku teades meelsamini 55 aastat oma laenu tagasi maksnud kui saabunud riigikorra all võlata elanud. Mina oleks!
1 kommentaar
Hea leid. Kasulik on ka läbi teha tehe 55 x (2 x 36,47) = 4011,7 krooni. Ehk siis tagasi tuleb pangale maksta enamvähem topelt summa võrreldes algse 2090ne krooniga. Aga elu oli vist lihtne, et arvutatud mingit inflatsiooni- , eurobori- või muud koefitsenti ega midagi. :)