Kepikõnni teine, mitteametlik nimi pidi rahva suus olema dementsete suusatamine. :) Seda seepärast, et kõrvaltvaatajatele tundub kepikõnd suusatamisena, ainult et ilma suuskadeta. On kuidas sellega on, mulle tänane koolitus meeldis.
Rene saabus piisavalt varakult, et saime üle vaadata koolituse praktilise toimumiskoha. Valida oli kergliiklustee ja laululava juures olevate terviseradade vahel. Valik langes viimaste kasuks kuigi sinna jõudmine tõotas juba iseenesest olla paras katsumus. Ka rahvas saabus täpselt ja kokku oli meid lõpuks 20, seda siis koos minu ja Renega. Pole vist vaja mainida, et kõik kohaletulnud olid naised! Kaugemad Paidest aga ka Ervitalt, valdav osa siiski Koerust. Mõni hoidis elus esimest korda keppe käes.
Kõigepealt toimus kultuurimaja suures saalis teoreetiline õpe. Natukene kepikõnni ajaloost (algus 1997 Soomes), varustusest ja siis tehnikast. Rened kuulates sai selgeks, milline on õige kepikõnni kepp, millised võiksid olla jalanõud ning mis eristab kepikõndi ning kõndivat inimest keppidega. Pisut sai nalja ja õhkkond oli minu meelest sundimatu. Seda ilmselt seetõttu, et osalejad olid naised, kes on üldse julgemad ja avatumad suhtlejad.
Siis avanes võimalus kepikõndi praktikas järele proovida. Naised võtsid suuna otse üle jalgpalliväljaku terviseradadele, kus tehti koos 3 kilomeetrine ring. Mulle hakkas see asi päris meeldima. Kui ma nüüd püüan oma sõnadega anda edasi kepikõnni ideed, siis mulle jäi meelde kaks olulist ning eristavat nüanssi: esiteks see, et tegemist pole spordiga ning teiseks, et see arendab korraga väga erinevaid lihaseid, praktiliselt kogu keha. Kui ma mehena kepikõnni harrastamise valehäbist üle saan, meeldiks see mulle väga. Pahasti on ainult see, et minu kandis pole selleks sobivat teed. Kruus pole parim koht kepikõnni harrastamiseks aga asfalt algab meil alles Ervitalt.
Rene kutsus koolitusel olnuid üles osalema augustis toimuval kepikõnni maratonil, pikkusega 42 kilomeetrit! Ta lubas mind “kõvaks meheks” kutsuda kui ma selle läbi teen. Ja mis te arvate, et ma vastasin? Mul ju Paide-Türi Rahvajooks tehtud, Peipsi uisumaraton tehtud. Uut väljakutset oligi vaja. Ja kõva mees tahaks ka niiväga olla.
Koeru rahvast tahaksin üles kutsuda ikka osalema kohalikel üritustel! Olles siinkandis pisut aega elanud ja olnud, tundub mulle, et häid asju tehakse siin küllaga, tuleb ainult kohal olla. Ja kepikõndi tehke ka, mõlemast eraldi pole nii suurt kasu!
Aitäh Koeru Kultuurimajale ürituse organiseerimise eest! Loodan, et see meeldiv koostöö saab jätkuma ka tulevikus! Rene Meimerile ssuur tänu tulemast ja rääkimast!
3 kommentaari
Ma olen olnud väga mahlane kepikõndijate üle irvitaja – niikaua kui leidsin nagu hr Meimer, et mingist füüsilisest madalseisust on see arukaim meetod uuesti ennast rahuldavale tasemele treenida.
Ja mulle kepikõnd vahelduseks väga sobib….ja nüüd saan enda üle ka itsitada…nii, et naeruteraapia pealekauba:)
Igaljuhul Marko, suurepärase ilma taustal- suurepärane ettevõtmine.
Ja suur tänu “liignoorkõndijate” veo eest!
Ma irvitasin koolipõlves suitsejate üle, kuni minust sai kõva suitsumees…on õige küll, et miski pole siin maailmas pilkamiseks…
Kuigi oma hammast ei saanud teritamata jätta…tuli üks selline dementne keskealine naine vastu Mõisavahe tänaval, ja ma kohe pidin torkama, et”pane ikka suusad ka alla, kus sa niimoodi siis…”
Eks siis, kui jalad enam ei kanna, ja tuleb kepp abiks võtta, siis ongi kepikõnd…
Tegelt pole mingeid keppe vaja- võta spinning kätte, ja trassile- uhad nii kilomeetrit viis-kümme mööda Endla rabasid, ja kaovad nii kilod kui haigused… põgenevad kohe.
Linnaõhku pole mõtet kopsu uhada, olgu kepid käes või mitte.
Spinninguga jõe ääres kõndimine on kindlasti paras treening kehale ja värskendus vaimule. Ehk isegi rohkem viimasele. Aga keha treenib spinninguloopimine ebaproportsionaalselt, mitte nii nagu kepikõnd. :)