Vaadates seda (täna võetud) MinuEesti internetikeskkonnast pärit väljavõtet mõtlen, et kelles ma kahtlema peaksin: kas eestlase soovis end ümbritsevat keskkonda parandada või MinuEesti arusaadavuses laiemale avalikkusele ning mõttekuses? Koeru vallas on arvestuslikult 2369 elanikku. Kas tõepoolest peab 99,84% (osalus 0,16%) neist kõigist MinuEesti mõttetelagute projekti mõttetuks?
Sattusin juhuslikult hetk tagasi vaatama Rainer Nõlvakuga tehtud intervjuud ETV hommikuprogrammis Terevisioon. Ma isegi ei saanud aru, miks ta sinna kutsutud oli, rääkimata sellest, et see oleks aidanud mul paremini mõista mõttetalgute vajadust. Rainer võrdles eelseisvat üritust prügikoristustalgutega ja arvas, et mõttetalgutest tõuseb Eestile veel suurem kasu. Probleem näikse olevat ainult selles, et eestlased nii ei arva.
MinuEesti on saanud tohutu meediakajastuse, kojavanemate avalikud seisukohavõtud on ülioptimistlikud aga inimesed sindrinahad ei osale ega lase ennast sellest kõigutada. Nagu kirjutas mu hea sõber, “tuleb üks isevärki saiasöömine”. :) Aga kaks päeva on veel aega, ehk ilmutavad eestlased seekord sakslaslikku täpsust ja ilmuvad massides kohale ürituse toimumise ajaks.
10 kommentaari
Minul jäi tänasest intervjuust kõrvu hoopiski üks nüanss, mida oleks pidanud ammu rõhutama. Ei öelda, et sel aastal teeme prügikoristustalgute asemel lihtsalt mõttetalgud. Pigem tahaks sel aastal teha palju koristus- ja muid talguid, ent selleks peaks esmalt korralikult kokku saama ja läbi mõtlema, mida ja kuidas saaks ühiselt teha.
Aga muidu – kevad pole mõtlemise aeg, hilissügis oleks. Kui mõttetalgud oleksid olnud sügisel, eesmärgiga mõelda selleks kevadeks välja mingid aktiivsed tegevuse, oleks vist olnud arusaadavam.
Hea tähelepanek ja nii see tõepoolest oli. Kahjuks Nõlvak seda ei rõhutanud. Aga oleks pidanud, tõepoolest oleks pidanud, sest nii on asjas suurem loogika.
Ise mõtlesin, et ehk on korraldajad eestlaste isetegemise soovi ülehinnanud ja jätnud kasvamise etapi vahele. Et siis kõigepealt koristame, siis koristame ja mõtleme õige pisut, siis koristame ja mõtleme rohkem, … , ja lõpuks ainult mõtleme. Midagi sellist!
Heal juhul vajub ca. 4 mitteregistreerunut ka kohale, võiks vähemalt! Üks suuri hädasid on veel see, et kojavanemad peavad mõtlema oma fantaasia piires vastuse küsimusele “mis siis pärast nende ideedega tehakse”, selget vastust analüüsitoimkonnalt veel ei ole tulnud…
Üritus tõesti valel aastaajal, lame kampaania, kodanikke on üle hinnatud, liiga eelmise aasta õnnestumise tuules tehtud, segane eesmärk, jne.
Aga ma arvan, et pärast osalemist on parem tunne – ikkagi antud panus paremaks maailmaks.
Siia postitatud kommentaarid on märk sellest, et üritusel osalemiseks ei pea olema selle korraldusliku ja olemusliku poolega 100% nõus. Nii Rainer, Juhan kui ka mina oleme 1. mail kohal. Ikka selle “parema tunde” pärast, mida Juhan mainib.
Panen siia lingi ühele juhuslikult leitud blogipostitusele MinuEesti teemal. Ilmselt on sarnaseid mõtteavaldusi internetiavarustes veelgi aga seekord siis see. LINK.
Ei saa aru mõttetalgute mõttest.
See meenutab mulle kangesti eestlaste rahvuseepose põhjal tehtud multifilmi “Kilplased.”
Et mida? Variandid on järgmised:
1) Et kuna eestlased muidu nagunii ei mõtle, siis nüüd tullakse kokku, mõeldakse palehigis, ja siis minnakse jälle koju tagasi ja ollakse sama ajulagedad nagu ennegi?
2) Et mõeldakse usinasti ja siis tulevad ja teevad”nemad” oma mõtted teoks?
Nagu ma kord ütlesin- inimesi saab liikuma ainult kahel viisil-kas hirmu või isikliku huviga. Või ühiskondliku, konkreetselt väljendatud huviga, kus on välja toodud kokreetne idee või probleem, selle lahendamise tee ja konkreetsed, praktlilised viisid selleks. See võib panna, ja tavaliselt ka paneb inimesed tööle. Juht peab oma avalduses olema väga konkreetne. Muidu ei tule sellest mitte midagi välja.
Muide, Marko, kuidas noatupe otsa ja ripatsiga on?
Näed, üks näide-
Tervel Järvamaal on registreeritud vaid 77 mõttetalgulist-
seevastu ainuüksi Türi linna surnuaial käis tööl üle 130 inimese- vt. siia.
Miks?-sest tegevus on rangelt sihipärane, siht on silme ees,niisamuti ka oma kätega loodud tulemus, ja-mis erinevalt mõttetalgutest- keegi ei saa sult ideid varastada, nagu nende mõttetalgute organisaatorid teevad.
Tere Kalle, polegi Sust ammu midagi kuulda olnud.
Saan aru, et mõttetalgute idee on Sulle vastumeelne. Ühtede Sinu kasutatud argumentidega nõustun, teistega mitte. Aga öelda tahan siiski seda, et tegemist oli vabatahtliku üritusega ja osalesid need, kes seda mingil põhjusel vajalikuks pidasid. Ma ise käisin ja ei arva, et ma sellest otsest kahju oleksin kannatanud, pigem ikka kasu.
Noatupe ja ripatsiga on lood järgmised. Noatuppe lähiajal ei tule. Põhjused materjaalsed. Lubatud ripatsi saad kindlasti aga enne tuleb mul oma kulud siiski tasa teha. Sellest ka see viivitus, mis võib veel kesta. Palun kannatust! Detailsemalt võime seda arutada ajaveebi väliselt. Näiteks e-mail.
Noh, tegelikult, kui jälgida, siis pole selles mõttetalgus vastumeelset miski- olen väga pessimistlikult suhtuv sellesse vabariiki…ja skeptiline.
Tegelikult üritatakse sel viisil tõepoolest, nagu Ilves ütles, aidata kaasa otsedemokraatiale- st. viia demokraatlik olu samale tasemele kui on näiteks Rootsis.
Jah, nii see on. Aga- kurb on see, et kui sarnane demokraatia ja n-ö “mõttetalg” toimub Rootsis PIDEVALT JA IGAL TASANDIL, mis ongi nende eduloo aluseks, siis Eestis peab sedasama tegema kampaania korras…see osutab omakorda, et meie ühiskond on inertne, demokraatia ei tööta.
Kui tahetakse seda sel viisil käima tõmmata, eeldusel, et ta käima jääb, siis miks mitte! See on positiivne samm.Kui see vaid rahvavaenulikku kildkonda muudaks!
Nendel mõttetalgutel on veel üks aspekt- et lasta kriisioludes pingetest n-ö õhk välja, et asi ei läheks veelgi suurema ühiskondliku polariseerumise ja et mitte öedla- mässuni. Seega demokraatia päästmise aspekt.
1934.a.alanud vaikiv olek oli ju tingitud eeskätt ülemaailmsest majanduskriisist(Eestit puudutas see vähem kui kesk-euroopat ja USA-d) ja parlamentaarsest kriisist(1928.a. vahetus 12 valitsust aastas!), mis oli sama hull kui praegune- võib- olla veelgi hullem. See on iseenesest huvitav-mingis mõttes ajalugu justkui korduks- oli Eesti Vabariik, ja 1929 algas suur majanduskriis. Aastail 1945-2007 ei olnud maailmamajanduses samas mastaabis üleilmset kriisi- ja nüüd, on meil jälle Eesti Vabariik, ja 2008—on jälle sama tõsine majanduskriis peale vabariigi esimest kümnendit…
Samas ei allu ajalooline areng siiski mitte loodusseadustele.
Veel paar rida. Tänases “Vikerraadios,” mis on Eesti targimate väljund, arutati Obama poliitikat USA väljaviimiseks kriisist ja leiti, et need on effektiivsed. Ja küsiti-miks Eestis aetakse hoopis mingit muud poliitikat?
Mida meil selle kärpimisega saavutada tahetakse-kuhu see viib?
Kuidas 30-te kriisi lahendati?
Suurim maailmamajanduskriis 20. sajandil sai alguse siis, kui 29. oktoobril 1929.a. varises Ameerika Ühendriikides New Yorgis Wall Streeti börs. Teraviljahinnad olid langenud kuni 60 protsenti, USA keskosariikides valitses suur sealiha ületootmine, mis tõi kaasa massilise toodangu põletamise, sest liha polnud rentaabel turustada, sest puudus nõudlus. Töötus USA-s tõusis 4 protsendilt 1929.a. kuni 25 protsendini 1933.a.Kriis levis ka Euroopasse, põhjustades mitmes riigis enneolematu tööpuuduse ja keskmise elatustaseme languse. Kriisi mõjude leevendamiseks kasutati erinevates riikides erinevaid teid. Ameerika Ühendriikides asus majandust kriisist väljatoomiseks stimuleerima valitsus president Franklin Delano Roosevelti juhtimisel. Massilise töötuse leevendamiseks töötati aastaiks 1933-38 välja nn. „Uus kurss“( inglise k. Nimetatud „New Deal“), millega püüti tsentraliseerida majandust, senisest enam arvestati ametiühingutega ning püüti kontrollida hindu. Loodi Avalike Tööde Administratsioon, vähendati põllumajandustootmise mahtu. Demokraatlik riigikord Ameerika Ühendriikides säilus. Saksamaal, kus majanduslik olukord oli tänu kaotusele Esimeses Maailmasõjas ja sellele järgnenud suurtele sõjakahjude tasumisele juba eelnevalt halb, aitas majanduskriis kaasa Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei võimuletulekule Adolf Hitleri juhtimisel. Riigis kaotati demokraatia, massiivse plaanimajanduse ja ulatuslike tööprogrammidega kaotati tööpuudus, mis asendati töösundusega. Hinnad allutati riigi kontrollile. Majandus „tõmmati käima“ suure hulga katteta raha väljaandmisega, seejärel võimaldati suures mahus sihtotstarbelisi laene mis ahelreaktsioonina andis tööd ja tellimusi, ning katteta raha kõrvaldati järk-järgult turult.