Mul ei ole mootorite ja masinatega olnud väga head klappi. Auto viin ma remonti ikka esindusse ja niiduki sinna kust see ostetud. Aknapesuvedeliku ja tosooli lisamisega saan küll ise hakkama aga ega ma suurt sügavamale polegi kippunud. Pole minu ala.
Teinekord siiski tuleb midagi ka ise teha. Näiteks täna kui ma hakkasin vahetama oma murutraktori terasid vedavat rihma. Võib olla oleks saanud seda teha ka kergemini aga mina lahendasin selle kogu niidukiosa mahavõtmisega. See polnud sugugi nii raske kui tundub. Kaks polti lahti keerata, neli spindlit välja ja ma võisin niiduki tassida “pesulasse”.
Survepesu viis niiduki alt viimasegi mustuseraasu, mis sinna möödnud suve niitmistest jäänud oli. Terad said tunda kergelt rellaka liivapaberiketas ning rihm leidis oma koha rullikutel.
Lõpuks hakkas see masinaga mässamine mulle päris meeldima ja oli kahjugi kui niiduki uuesti traktorile tagasi sättisin. Nüüd on masin valmis vastama uutele väljakutsetele.
Tegelikult polnudki neid väljakutseid vaja ootama jääda. Nüüd kus rihm oli vahetatud, tegin kohe esimesed tiirud ning harisin pisut “uudismaad”. Niidetav pind kasvas märkamatult paarisaja ruutmeetri võrra. Ja kasvab ilmselt veelgi. Katsun siiski sellega piiri pidada, sest tegelikult pole sügavat sisulist vahet, kas kulutada terve päev jalgsi niitmisele või teha seda traktori seljas küürutades. Mul pole ausalt öeldes kummatki vaja.