Kirjeldasin hiljuti oma vestlust vallavanemaga Nahkanuiale toova tee teemal. Sõnum mulle oli selge, “meilt ära abi tulema küsi, katsu ise hakkama saada”. Ma luban, et küsin siiski, sest see on ju valla kohus oma vastutusalas olevad teed korras hoida aga on asju, mis ei kõla juba ammu enam naljakalt ning mille suhtes tuleb midagi ette võtta.
Sellesama tee äär, mille ühekordseks hööveldamiseks vallal raha pole, on aastaid olnud kohutavas seisukorras. Teele pealtungivad põõsad ja puud on aegapidi nihutanud tee telge ca 1-1,5 meetrit oma loomulikust asukohast, mille tulemuseks on ebaloomulik kalle. Talvel rakendab see tee lükkamist ning muudab tee ohtlikuks, sest vaid mõnest sentimeetrist piisab teinekord, et teelt välja libiseda. Puud ja põõsad laiutavad teel samasuguse häbematu enesestmõistetavusega nagu vallavalitsus õigustab oma tegematajätmisi. Hiljuti vaatasin meie sõiduauto külgi, mis on mõlemalt poolt okstest kriibitud. Kallet aga ära hööveldada ei saa, sest höövel ei pääse ligi.
Eks neid oksi ole aegade jooksul saetud aga mitte piisavalt. Teelükkajad kurdavad nende olemasolu üle igal talvel aga muidugi mitte tee omanikule vaid mulle. Mulle …? Tõele au andes on kogu sellel lool veel kolmas asjaosaline ehk Eesti Energia, kelle liini all vohav võsa väärib samuti imetlust.
Võtsin eile kätte ja asusin probleemi lahendama. Saag, trimmer, kaks kätt – sellest piisas, et saavutada allolev tulemus. Milline oli olukord enne, saate otsustada vasakul teepervel oleva mururiba järgi, mis ühtlasi tähistab ka okste piir! Nii kaugele tagasi pidin puupiiri viima vähemalt kahel põhjusel! Esiteks seetõttu, et kogu seda okaräga lihtsalt ei olnud võimalik meetrikaupa tagasi lõigata. Kogu see risu moodustas ühe läbitungimatusüsteemi, mis tuli mingigi tulemuse saavutamiseks tervikuna laia ribana maha võtta. Teiseks pidi kuskile ladustama kõik need oksad, mis töö käigus tekkisid. Ladusin need kenasti suurtesse riitatesse, lootuses, et mingil hetkel õnnestub mul (või kellelgi teisel) need sealt ära vedada. Kokku puhastasin 50-70 meetrit, niipalju kui on vaja kalde mahalihvimiseks nii tee toomiseks tagasi tema algsesse asukohta.
Kui ma seal niimoodi toimetasin, seadsid peas keerlevad mõtted kahtluse alla kogu inimkonna arengus viimase saja aastaga toimunud progressi. Tundus nagu peale kasutada oleva tehnika pole midagi muutunud. On mõisnikud ja on need, kes nende jaoks töötavad. Pisut on teisenenud ka nende omavaheline suhtlus aga olemuselt on kõik sama – käsu asemel jätab “mõisnik” nüüd lihtsalt asjad tegemata ning et mitte veel suuremat kahju kannatada, asub “sunnismaine” tegutsema. Kodu ei saa ju jätta. Väga mugav ja odav. Mina tegin oma kaks teopäeva ära ja jään taas ootama höövlit, mis tee taas korda teeks. Nüüd on see ju oluliselt lihtsam.
Muidugi oli see unarusse jäetud teeäär omamoodi tunnistajaks sellele, aastakümneid pole kohalikud võimud Vardja tee esimesele viiesajale meetrile kopikatki hooldusraha kulutanud. Kuidas muidu seletada asjaolu, et ilusa kõrge tammiga tee on lastud säärasel moel umbe kasvada? Tahaksin küsida, kuhu on taasiseseisvumisaja jooksul selle vallale kuuluva tee hooleks riigi poolt antud sendid, kroonid ja eurod kulutatud? Kohalike seltside võileivapidudele? Lootusetutele kohtuskäikudele? Poliitilisele kemplusele volikogus? Kas tõepoolest on ainsaks garantiiks kodutee korrasolekul kuulumine volikokku? Selle kõige valguses minu siirad tänusõnad üleeelmisele vallavanemale Jaago Kuriksile, kelle ametisoleku viimastel kuudel toodi tee valukohta paar koormat kruusa ning ka Aldo Tammele, kes võttis vaevaks tulla ühe oma haldusalas oleva “külaga” tutvuma. Temaga sai ka toona kokku lepitud “privileeg”, et võin sobiva hetke saabudes ise teeäärt puhastada.
Ma aitan meelsasti koduvalda aga siinsete ametnike kohatine ükskõiksus paneb imestama. Mind ei pane imestama raha puudumine, seda tuleb tänapäeval ikka ette vaid empaatiavõime täielik puudumine nende vastu, kes täidavad valla rahakotti. Ja teed on heaolu alus. Kui on teed, on inimesed. Kui on inimesed, on elu. Kui on elu, tullakse siia kauplema.