Kui ma kahel möödunud nädalavahetuse päeval teeäärt puhastasin, käis mul peast võimalik puugioht läbi küll. Väga tõsiselt ma seda siiski ei võtnud, sest suve jooksul oleme laste peal puuki näinud vaid ühel korral ning loomadelgi pole neid palju. Seepärast ei kahtlustanud ma puuki ka eile õhtul õues Neiliga juttu ajades ja ennast parema jala põlve juurest sügades. Alles toas lähemalt uurides selgus, et minu jäseme külge on ennast imenud puuk.
Puugi äravõtmine käib mul lihtsalt. Kogemus on aastatepikkune ja toimib praktikas veatult. Naha lähedalt kõvasti kinni hoides ja kergelt vastupäeva pöörates tõmbamine annab alati soovitud tulemuse. Sellele mõeldes on ikka väga naljakas mõelda, kuidas ma oma esimest puuki kiirabis käisin eemaldamas, ise paanikas võimaliku entsefaliidiohu ees. Samas leiab oma pere ja ka tutvusringkonnas puugihammustuse ja -eemaldamisega seotud halbu kogemusi. Nii et tasub ettevaatlik olla.
Praegu monitoorin ennast. Eile puhastasime hammustuse koha ära aga borrelioosipisiku ilmsikstulek võtab aega. Loodan, et Endla kandi puugid ei ole nakkusekandjad.