No ei õnnestu kohe kuidagi see õhtune postituste tegemine. Eile näiteks kujutasin ette, et mängin pojaga aga silmad lahti tehes avastasin nii ennast kui teda hoopis põrandal mänguasjade keskel magamas. Vaatasin, et enda ja väikemehe kuidagi voodisse sain, päeva emotsioonid ei tulnud meeldegi. Oli ainult uni.
Tegelikult on täna üpris sarnane olukord. Võitlen siin unega aga kirjutada nagu oleks ja pikemalt pausi pidada ei saa. Muidu hakkavad asjad juba teisest otsast meelest minema!
Eilse päeva vaieldamatu emotsioon oli Kurtnas toimuv igaaastane moto- ja vanavaralaat. Olen selliseid üritusi aeg ajalt ikka väisanud, esmalt minu huvist vanade pliitide ja lampide vastu, viimased kolm aastat tulenevalt soovist leida oma Nahkanuia koju põnevaid “fossiile” ja “arhivaale”. :)
Seekord läksin välja konkreetse eesmärgiga leida pada. Seesama pada, mida mul siit Koeru kandist endale muretseda ei õnnestunud. Sain paja ja veel mõned asjad. Hinnakontrastid olid suured. Neid nö. “õiglase hinnaga” asju oli ikka väga vähe aga midagi võis siiski leida. Näiteks paar haaki, mürsuvutlar maksid kokku 35 krooni. : ) Niisamuti oli hind mõistlik kahe auguga Optimus uunikumpliidil, mis nägi välja nagu uus ning eestaegsel ahjuuksel. Samas kaks vasest tuttuut pesukaussi maksid ikka korralikult ning tingida ka ei saanud. Huvipakkuvaid asju oli tegelikult veelgi aga hinnad, need nõelasid valusalt. No näiteks looreha istme eest 1300 krooni on minu mõistuse jaoks ikka palju.
Ma ei tea kui palju on Nahkanuia ajaveebi lugejad vanavaralaatadel käinud? Emotsioone saab sealt igasuguseid, sest müüjad on värvikad ning pakutav kaup enamikel juhtudel originaalne. Sellele lisaks saab mõtiskleda müüjate nahaalsuse üle hindade kujundamisel ning nende väljaütlemisel igasuguste süümepiinadeta.
Huvitav kui palju said need mehed oma “ausalt” ostetud atrade eest, kes need toona mulle kuulunud Sepa talu küünist ära varastasid? Või meevurri eest, mis ka pärast tookordset külastust lakast kadunud oli? Nii neid asju väga sageli saadaksegi, varastades või võileivahinnaga omanikelt välja pettes. Kindlasti ei saa välistada ka ausaid vanavarakaupmehi aga eks sellel äril pisut kibe mekk man ole, ükskõik kuidas seda ajada. Need looreha istmed on hea näide. Vaevalt, et müüja nende eest üldse mingit raha välja on käidud!
Turg on koht, kus saavad kokku pakkumine ja nõudlus ning kus kujuneb hind. Sellele põhimõttele tuginedes jääb mul üle ainult arvata, et nõudlus selliste hindadega vanavara järgi on olemas. Samas võiks ju ka mõelda, et äkki puudub lihtsalt kõigil neil sadadel ja ehk isegi tuhandetel eestlastel selline omadus, mis võimaldaks silma pilgutamata vanamemmelt tema ehe talumööbel ja põllutööriistad välja petta? Lihtsam on osta.
Samas on ehk paremgi kui vanad asjad uue elu leiavad. Sõltumata omandi ülemineku vormist. Olen isegi neid vanu talumaju piisavalt näinud, kus sisselangenud katus on matnud enda alla kogu maja sisustuse. Ja kui palju on vana mööblit tulle rännanud, selle üle ei pea keegi arvestust. Nii et kahe otsaga tegevus on see vanavaravärk. Ma olen siiski seisukohal, et kui kohapeal leidub inimene, kes vanu asju väärtustab, tasub oma “kaubaga” pigem tema poole pöörduda. Nii ei rända tasuta ja heas usus äraantud asjad vaheltkasuga kuhugi kaugemale raha teenima.
Siis kui ostuvõimalused on piiratud, tasub üle vaadata oma tagavarad. Nädalavahetusel tõin naabrimees Liivo abiga saunast välja Visusti külast pärit riidekapi. Täiesti seaduslikult omandatud kusjuures. Mann pesi selle kenasti puhtaks ning tassisime tuppa. Kuigi kapp vajab putitamist (puudu on liistud, parempoolne uks ei seisa kinni), sai tulemus ootuspäraselt ilus. Üks laadalt ostetud haakidest oligi selle kapi jaoks.
.jpg)
Ahjaa, nägin Kurtnas ühel kaupmehel samasugust (suhteliselt mittemidagiütlevas seisukorras) mõõka nagu minul seina peal ripub. Selle hinnaks ütles mees olevat 4500 krooni. Kuskil oli samasugune uus ka, koos tupega kusjuures. Selle hinda ma ei küsinud. Vaat siis millise varanduse otsas ma istun!
Nimetatud mõõga leidsin Sepa talu laudast, kes see seisis kõigile nähtaval vundamendi serva peal. Ots oli natuke kõver aga selle tegi sepp korda. Lisaks nühkis maha rooste. Lisatud fotol poseerib mõõga taustal tuppa ära eksinud suitsupääsuke.
