Maaharimisest Nippi Kõrsil

Nahkanuial käivad kevadtööd nagu igalpool mujalgi. Lõikame, riisume, kärutame, kaevame välja, istutame, väetame, pisut niidame. Ja siis kõik jälle otsast peale. Maarja tahab kangesti teha peenramaad ja on minugi nõusse rääkinud.

Kui õunapuud suure surmaga lõigatud sain, oli kord mustsõstrapõõsaste käes. Neid polnud vaja lõigata vaid ümber istutada. Eelkõige soovist olemasolev ära kasutada otsustasime Maarjaga Nippi ja Kangelase juures kaootiliselt kasvavad põõsad üles kaevata ja korrapäraselt ühte kohta kokku istutada. Kohaks on juba ammu valitud suurem rohumaa maja põhjaküljel, millest võiks aastate jooksul saada ilus viljapuuaed.

Kokku saime 14 põõsast. Palju neist kasvama läheb, seda näitab aeg. Sel aastal on plaanis veel soetada mõned õunapuuistikud ja põõsaid. See tundub aus lahendus ka praegu kasutult seisva maa suhtes.

Kuna kevad on väetamise aeg, võtsin pärast mitut kurnavat läbirääkimiste vooru abikaasaga ette sõidu Sandhofi külasse hobusesõnniku järgi. Nüüd katab nii vanade kui uute puude juuri rammus sõnnikukiht, mida siinkandis aastaid kui mitte aastakümneid nähtud pole. Küllap kulub see taimedele ära.

Kogu selle sõnniku sees müttamise ja teiste kevadtööde juures ei unusta Nippi Kõrsi meespere ära ka loodusvaatlusi. Nii leidsime Matiga hobusesõnniku hunnikust mitu ninasarvikpõrnikat! Kes ei tea, milline see elukas välja näeb, võib vaadata juuresolevat fotot. Need on tõepoolest võimsad mardikad, väidetavalt suurimad Eestis, kasvades 4 kuni 5 sentimeetri pikkuseks. Pildil olev isend on surnud aga leidsime ka mitu elusat ninasarvikut.

Eile löödi lõpuks maasse ka kaks adratera, mille ühise töö tulemusel tekkis maja lääneküljele miniatuurse aia kahvatu vari. Kahvatu seetõttu, et värske künd uudismaal eriti maasikapeenart ei meenuta, pigem jätab mulje hiljuti toimunud maavärinast ja vulkaanipurskest. Loodetavasti pranaeb visuaalne olukord täna õhtul kui künd saab üle kobestatud kultivaatoriga. Teoorias peaks siis olema palju lihtsam labidaga jätkata.

Maarja tahab sellele vastrajatud peenramaale eksperimendi korras maha panna vaarikad, maasikad, porgandid, sibula, kartulid ja veel üht teist. Kõike natukene, et meel ja füüsis saaksid olukorraga harjuda ning et hajutada “riske”, mis võiksid tekkida korraga ja suurelt alustades. Näiteks 10 hektarit kartulit. :) Oleme ju meiegi maaharimise osas diletandid ning vajame haarde laiendamiseks kogemusi.

Eks järgmine oodatud suurüritus on nüüd Türi Lillelaada. Sinna ei lähe me siiski oma istikuvaru täiendama aga pigem lihtsalt vanast harjumusest jalutama ja ideid saama. Istikud plaanime soetada mõnest korralikust puukoolist. Ühe sellise on Maarja juba väljagi valinud.