Kui hakkasime pühapäeval pärast rattaretke Kilingi-Nõmme parklast kodu poole sõitma, pööras meie kõrvale sõitnud auto kõrvalistuja minu tähelepanu katkisele esikummile (ma ei ole filoloog, seepärast kasutan kõnekeeles kasutusel olevat sõna “kumm” paralleelselt ametliku “rehviga”). Kumm oli tõepoolest katki ja tuli ära vahetada. Mul kulus selleks viisteist minutit ja sõit võis jätkuda. Esmaspäeval Paides lasin rehvi korda teha ja asi olnuks nagu korras.
Aga ei olnud. Eile murutraktoriga uudismaad teistkordselt niites takerdusin jälle okastraati. Kuna tegemist oli maapinnast väljaturritavate juppidega, mis eriti suurt kahju teha ei suutnud, ei teinud ma neist ka numbrit. Korra siiski olin sunnitud peatuma ja juhuse tahtel jäi traktor seisma otse okstraadiribale. Nii oligi jälle tarvis hakata rehvi parandama. Seekord siis traktoril.
Toro murutraktoril käivad veljed alt nagu vormelil. :) Vähemalt osav meistrimees võiks neid sama kiiresti vahetada. Kõigepealt tuleb pealt tõmmata plastmassist kate, seejärel eemaldada splint koos seibiga ja kui siis traktor millegi peale tõsta, saab velje kenasti kätte. Muidugi kulus mul selle väljanuputamiseks rohkem aega kui käesoleva lõigu kirjapanekuks.
Kui me siis traktorirehv pagasnikus täna perega Paide poole liikuma hakkasime, ootas meid ees veel üks üllatus. Vahetult enne Liivo elamist tundsin, et midagi on valesti ning et auto käitub sõites imelikult. Peatusime ja mul avanes järjekordselt võimalus rehvi vahetada! Seekord siis parempoolset esirehvi. Eelmise korra vilumus juba käes, läks mul see libedalt. Kella järgi ehk kümmekond minutit.
Kolm rehviparandust viie päeva jooksul on pisut liiga palju või mis? Mõlemal auto esirehvil oli sees pisuke auguke, mille parandamiseks piisas imenöörist. Imelik ainult, et mõlemad nii ühtmoodi ja ajaliselt lähestikku. Muidugi on rehvide muster kole kulunud, nii et eks siin on oma süüd ka pisut.
Timeksis parandati traktorikumm ka ära ja homme pärastlõunal jätkame seal kus eile pooleli jäi.
