Rattaretke emotsioone (jätkub)

Jätkan siit eile pooleli jäänud postitust. 

Mitmed küsisid rattaretke ajal ja ka pärast seda, kuidas käruga sõita oli. Kas see on raske või millega peab arvestama. Ei olnud üldsegi raske. Käru on juba kaalult väga kerge ja kuna ta on madal, on ka õhutakistus väike. Suured rattad, kitsad kummid ja väga hea veerevus võimaldasid meil arendada küllaltki suuri kiirusi. Aga seda ainult asfaldil, kus meist möödujaid praktiliselt polnudki. Hea kruusakattega teedel püsisime enamiku tempos, seal aga kus tekkisid augud, ilmusid teele suuremad lahtised kivid jäime lausa jalgu. Minu pooleks oleks võinud sõita ka sellistel teedel kiiremini aga Matil ja käru pärast tuli hoog maha võtta. Esimesel oli aukudest läbi või kividest üle sõites kohati valus, teisel kippus pidevalt rappudes üks konstruktsiooni polt laht tulema.

Alates esimese päeva 23-st kilomeetrist taipasin hakata kasutama oma GPS seadme vastavat rakendust, mis mõõtis erinevaid teekonna läbimise parameetreid. Tulemused olid sellised:

Kokku läbisime seega 5 kilomeetrit vähem kui ametlik retke marsruut seda ette nägi. Lõikasime teise ehk kõige pikema päeva lõpus, põhjuseks soov vältida raja lõpuosas kruusateele planeeritud lõiku. Kuna rohkem kui 30 kilomeetrit olime sõitnud kruusal, mille sisse jäi ka eriti kehv teelõik vahetult enne Via Baltica‘t, polnud retke lõpuosas enam soovi ennast, käru ja poissi piinata. Seda enam, et Tahkurannas toimunud kontsert poleks meid kumbagi väga köitnud. :)

Positiivse poole kokkuvõtteks võiks öelda, et me elame ikka ilusal maal ja laiemalt võttes ühel äraütlemata kauni loodusega planeedil, mille ilu pole täielikult suutnud kaotada ka loendamatud inimtegevuse jäljed. Veel leidub metsade vahel looklevaid teeradu, kauneid rabajärvi ja lagastamata piirkondi. Nagu piiriääsetes paigus ikka, võis Luitemaalgi näha kümnete kaupa mahajäetud talusid ja talukohti aga võiks öelda, et isegi niimoodi lagunenult sobisid nad keskkonda, ilma seda rikkumata, pigem rikastades. Ja et me Matiga mõlemad Roheliste rattaretkega rahule jäime, kinnitab ka järgnev videolõik, tehtud teise päeva lõpus laagriplatsile jõudes.

Aga siinkohal tahaksin kiidulaulu rattaretkele, sellel osalejatele, Eestimaa loodusele, meie varustusele, meile endile ning korraldajatele lõpetada ja pöörata tähelepanu mõningatele negatiivsetele asjaoludele, mis nagu ikka kippusid ülevat meeleolu rikkuma. Ma arvan, et mõnede puhul neist tegemist on juba pikajaliste “traditsioonidega” aga seda enam tuleks neile tähelepanu pöörata.

Lapsevanema seisukohast torkas valusalt lastele mõeldud tualettide puudumine. Kujutage ennast ette pressimas ennast 4 aastase poisiga kitsasse plastmassist kuivkäimalsse, mis haiseb kuse ja sita järgi, kus põrand on väljaheitega määritud ning mille ühel seinal on pissuaar meestele ja otse ees suur haigutav tühimik kõige sellega mida see sisaldab. Et võtta seal laps riidest lahti ja sättida potile (või õigemini selle kohale), nõuab ülimat osavust ja seda meil Matiga polnud. Ühte üldkasutatavasse tualetti Jõulumäel poiss keeldus sisenemast, sest vänge kusehais võttis lisaks hädale endale ära ka eluisu. Et vältida kuse ja sitasena ringikäimist ja õhtul telki magamapugemist, pidime otsime alternatiivseid ja puhtaid võimalusi korraldajate käsutuses olevatest hoonetest. See meil seekord ka õnnestus. Arusaamatuks jäi aga miks ei võiks lastega rattaretkel osalejatele olla mõeldud eraldi puhtad käimlad. Need võiksid olla vajadusel ka tasulised kuid siis ka sellised, kuhu saab igal ajal minna teadmisega, et seda pole vahetult enne roojanud mõni viltuse sihikuga lakekrants.

Teiseks probleemiks oligi nagu arvata võis joomine ja joomarid. Meie kahekesi ei kohanud neid oma teekonnal palju, seda ilmselt seetõttu, et olime kõigil kolmel päeval esimeste laagrist lahkujate hulgas. Samas kuulsin, et tagapool olla sõidetud lausa õllekastid pakiraamil. Kui liiklusohutus välja jätta, ei tekita sellised tegelased rajal teistele retkelistele suuremat probleemi. Sõidutempot valides saab neist distantsi hoida. Aga kuidas seda teha laagriplatsil?? Teisel ööl ärkasin öösel kell kolm röökimise ja ropendamise peale, mis kestis vahelduva eduga pool tundi. Kuigi laagris pidid olemas olema turvamehed, ei olnud selle jobu keelajaid kuskil. Taustaks kaaslaste hirnumine hoidis ta üleval mitutsada inimest. Ja see on ikka kurjast!

Kui korraldajad ei suuda tagad laagriplatsidel öösel korda, oleks aeg oma pädevus üle vaadata. Omal ajal jalgpallivõistlusi korraldades suutsime saavutada politseiga kokkulepe terve mängu ajal kohalviibimise osas ja seda mitme auto ning arvukate jalgsipatrullidega. Ma ei näe mingit põhjust, miks see oleks pidanud olema teisiti nüüd. Tegemist on ju samuti massiüritusega, kus joomine on küll taunitud kuid sellegipoolest täiesti tavaline nähtus! Seda viimast kinnitas mulle ka üks korraldajatest, väites samas, et neil puuduvat võimalused 100% korda tagada. Loll jutt suhu tagasi! Ma olen kindel, et kui laagril oleks olnud korralik turvateenistus, mitte kollastes vestides noormehed, polnuks seda probleemi olemaski. Tänan õnne, et Mati nii sügavalt magas ja selle kisa peale üles ei ärganud. Siis ma oleksin küll hädas olnud.

Tegelikult julgen ma korraldajaid isegi ahnuses süüdistada. Soovis võita retkele maksimaalne arv osalejaid, on alkoholiga liialdavate ja teiste heaolusse ükskõikselt suhtuvate retkeliste kontroll muutunud sõnakõlksuks, mida ei suuda tühjaks teha ka nende avalik materdamine programmijuhi poolt. Kentsakana näis ka üleskutse retkelistele kutsuda ise korrale prügi mahaloopijaid ning muidu märatsejaid. Kujutan hästi ette kuidas kahe lapsega nädalavahetust nautima tulnud perepea taltsutab paari vaikselt öeldud sõnaga õllepudeleid põõsasse loopiva meestekamba. See oli korraldajate poolt süüdimatu üleskutse ja näitas nende endi soovimatust (mitte suutmatust) probleemiga tegeleda.

Võib olla sain ma millestki väga valesti aru aga sellisel juhul kutsun korraldajaid minu väiteid ümber lükkama! Praegu igatahes tundub mulle, nii kurb kui see ka poleks, et joomisega on rattaretkel lepitud kui paratamatusega ning samasuguse paratamatusena võetakse ka lällajate öiseid unerahu rikkumisi. Võib arvata, et korraldajaid ise sellistest vahejuhtumitest midagi ei tea, sest nende telklaager asub ju eraldi. Ja oleks, et neid kisavaid-karjuvaid-ropendavaid jobusid on palju! Mõned üksikud ja nendegagi ei saada hakkama. Veelkord häbi!

Kindlasti tahan korraldajate kapsaaeda visata kivi seekordsest teede kvaliteedist ja seda just lapsega osaleja seisukohast. Rattaga pole keeruline läbida kitsalt looklevat rajakest või taluda lühiajaliselt lahtise killustikuga, mille suuremad tükid on kahe rusika suurused ja suuremad, teelõike. Kes sõita oskab, valib õige tempo ja sõidab takistustest kergesti mööda ning saab selle juures veel looduski nautida. 

Käruga on keerulisem. Rappumine on üks asi, lisaks tuleb jälgida ka käru rataste trajektoori ja arvestada nendega sõiduraja valikul. Näiteks kui see jääb väga tee äärde, satub üks käru ratas paratamatult teepeenrale või lausa kraavi. Samas kõrgemal tee keskosal sõites hakkab segama madal teljekõrgus. Rääkimata suurtest kividest, mis üksteisele lähedal paiknedes sunnivad neist üle sõitma.

Ma ei arva, et seekordne marsruut oleks valitud halvasti ning korraldajate lõpukõnest sain aru, et teatud rajaosade väga halb kvaliteet oli neilegi üllatus. Sest nagu selgus, olid mõned teeosad nende mahamärkimise ja retke toimumise vahel hööveldatud – tahtsin öelda ikka üles küntud! Nimelt tähendas “hööveldamine” tee keskele kokku lükatud mättalist teepeenart, kus see moodustas kohati lausa läbimatu uudismaa! Aga kuidas see korraldajatele kahe silma vahele jä jääb mulle arusaamatuksi? Kas siis rada ei kontrollitud vahetult enne retke? Kas kohalik omavalitsus polnud retke toimumisest teadlik? Oleks ju saanud vähemal hoiatada!

Omalt poolt tahaksin pakkuda välja kaks lahendust. Lastega osalejatele võiks alati olla maha märgitud alternatiivne marsruut. Kindlasti kasutaks seda ka palju vanemad osalejad ja ehk isegi kehvema füüsisega täiskasvanud. Selle kasutamine olgu igaühe enda asi aga nii saaks põhjendamatuid üllatusi vältida. Päris mitmed uurisid minult teisel päeval, kas me tegime poisiga läbi kogu distantsi ja minu jaatava vastuse peale avaldasid tunnustust. Teatud rajaosad nõudsid ka täismeestelt parajat pingutust, rääkimata siis meist. Sellisel alternatiivsel ja lühemal rajal oleks kindlasti oht saada “põhimarsruudiks” aga kahtlen selles. Rattaretkel osaleja pole tulnud lõikama vaid nautima. Need kes lõikavad, on kas mingil põhjusel haavatavamad (lapsed, noored, vanemad jne.) või siis kiirustavad laagriplatsile õhtust pidu jätkama.

Teise lahendusena võiks marsruudi internetiversioon sisaldada fotosid erinevate rajaosade kvaliteedist, kusjuures fotod võiksid olla tehtud näiteks nädal enne retke toimumist. Tänapäeva tehniliste lahenduste juures pole see sugugi keeruline ning ilmselt ka kallis mitte. See võimaldaks inimestel valida kas mingile rajaosale üldse minna. Sest on ju ka retkeline täiesti tavaline inimene, kelle võimed on sageli piiratud. See, et tegemist on roheliste retkega ei anna sellel osalejatele rohkem jõudu.

Rattaretke ülevaate tahaksin lõpetada siiski positiivse noodiga! Vaatamata mõnele ülalminitud puudusele, millest olulisim on kahtlemata öine unerahu, oli tegemist vägeva ja vahva üritusega. Praegu olen küll kindel, et oleme Matiga kohal ka järgmisel aastal. Ja võib olla ka Maarjaga, kes samuti oleks tahtnud tulla. Aga sinna on nii palju aega ja vahepeal toimub hulganisti teisi vähemalt sama põnevaid üritusi, millel Nahkanuia rahvas osaleb. Uute seiklusteni!