ETV’s jookseb pikemat aega saade “Sõida maale”. Ma olen vahetevahel püüdnud seda saadet vaadata, lootes seal näha midagi, mis vastaks minu arusaamisele ning ettekujutusele maaelust. Eilne saade avas mõnes mõttes mu silmad taaskord ja kinnitas, et maaelu sellisena nagu mina seda otsin, pole olemas või ei soovita seda teleekraanil näidata.
Eilse (L 3. detsembril kell 10.00) saate teemad olid:
- Läbi aegade on eestlaste jõululauale kuulunud verivorstid, sealiha ja hapukapsas. Paljud perenaised teevad hapukapsast ise, aga võib ka poest osta. Põltsamaa Felixil on omad kindlad koostööpartnerid, kes põldudel just jõulukapsast kasvatavad. Miks niisugune koostöö on kasulik, käisime uurimas Tarmo Tuvikese käest. Kuidas tema suurtest ja mahlastest kapsapeadest Felixis jõulukapsas purki jõuab, vaatasime Põltsamaal tehases.
- Püha Jakobi kirik Saaremaal on sajandeid tulijaid vastu võtnud. Paar aastat tagasi alustasid koguduse õpetaja Anti Toplaan ja koguduse juhatus, eesotsas Matti Mägiga, kiriku kõrvalhoonete ja ümbruse kordategemist. Praegu on kõik väga ilus.
- Kõnnime mööda tee ajalugu. Seletusi jagab Eesti Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääsk.
- Rapla Talupood on juba 2 aastat tegutsenud ja ikka vaid Eestimaist toidukaupa pakkunud. Kas müügile on tulnud ka uusi tooteid, küsime müüjatelt ja ostjatelt ning ka poe juhataja Peeter Antsovi käest.
- Miks mõned taimed on maagilised ja milleks inimesed neid kasutavad, teab Urmas Laansoo Tallinna Botaanikaaiast.
Ma ei räägi saate teostusest, saatejuhist ega kanalist, kus saade eetrisse jõuab. Küsimus on minu jaoks selles, kuidas “maaelu” läbi maaelu kajastava saate vaatajale paistab. Linnavaatajale tegelikult, sest enamik eestlasi ja eestis elavaid muulasi elab linnades. Maaelu “Sõida maale” versioonis tähendab suurtootmist, põllumajandustoodete töötlemist (sageli linnades), vaatamisväärsusi ja kirikuid. Sekka mahub üksikuid edulugusid turismitalukompleksidest. Maaelu ei ole enam külaelu ega maal elamine, see on üksikud edulood ja säilinud mälestised, teisisõnu muuseum.
Ma ei väida, et neid inimesi ja rajatisi olemas ei ole ega sedagi, et saates kajastatu on mõttetu. Tegemist on tõepoolest maaelu tahkudega. Aga mitte selle kõikide, veel vähem olulisemate tahkude kajastusega. Sellisest vaatenurgast kumab hästi läbi see, et elu maal ei püsi mitte eluviisil vaid ettevõtlusel ning tõelise maaelu materjaalsete säilmete eksponeerimisel.
Maaelu teist, varjatud külge, ei ole mugav näidata. Sellele võib pilgu heita läbi selliste projektide nagu “Kodutunne”, kus domineerivad lagunevad hambad ja hooned. Kohutav, kohati lausa uskumatu vaesus, millesugust enam meist laupäeva hommikuti teleri ette istudes kuuldagi ei taha. Mida sellest näidata?
Mõnda aega tagasi oli Järva Teatajas artikkel, kus suhteliselt hiljuti Nahkanuia kõrvalkülla kolinud pere kiitis maaelu atmosfääri. Näiteks toodi kuidas üsna pea nende sissekolimist ilmusid uustulnukaid tervitama kaks johmast külameest, viinapudel põues!? Minu jaoks ei ole tegemist näitega ühtehoidvast külakogukonnast vaid manduvast külakogukonnast.
Mis ma selle postitusega öelda tahan? Ehk seda, et kõik märgid näitavad maaelu jätkuvat ja kindlat hääbumist. Et maaelu kui eluviis on kadunud. Et maaelu karmi ja kaduvat reaalsust on väga ebamugav näidata ning seda kas välditakse või siis ilustatakse. “Sõida maale” positiivne formaat ainult süvendab ilmselgelt kreenis vaadet maaelule ega kutsu sellele vaatamata inimesi maale elama. Paljudel meist ikka õnnestuks tegeleda kapsakasvatusega või rajada turismitalu? Mis kasu on küla keskel olevast uhkest kirikust kui tööd pole? Paljudel meist jätkub vahendeid vahemaade ja ise kõigega hakkamasaamise kiuste kusagil kolkas, kus kunagi elasid meie esivanemad? Ilmselt mitte väga paljudel.
Mida sina maale sõites näed?
10 kommentaari
Minu meelest üks kurvemaid on maakoolide (ja lähitulevikus paljude gümnaasiumite) sulgemine, mis annab pöördumatu tõuke maaelu hääbumiseks, kuna see toob kaasa sotsiaalse elu lõppu nendes piirkondades. Kahjuks elame maailmas, kus majanduslik kasu on kõrgemal paljudest muudest väärtustest.
Võib olla on saate ilustav optimism kontseptsiooniline? Soovitakse näidata, et just (ja ainult?) ettevõtlikud inimesed saavad ilusasti hakkama ka maal elades ilma, et peaksid linna vahet pendeldama.
Linnast tulijad, nagu ma seda isegi olen, omavad otsust tehes tegelikust maaelust tihtipeale petlikku ettekujutust. Halvimal juhul avastavad maale kolivad, et on valinud elustandardi, mis ei vasta reaalsetele sissetulekutele. Linnainimesed, kes on valinud oma ainsaks elukohaks maakodu peavad olema pisut jõukamad kui alaliselt linnas elavad inimesed. Peres vähemalt kaks autot ja nende ülalpidamine, lähim esmatarbede kauplus kuni poolteist korda kallim, mistahes asjaajamine mitmekordse ajakuluga jne.
Muidugi maaelu oma eheduses hääbub. Ja tegelikult ei leia ma ühtegi mõistliku argumenti, miks seda väevõimuga peab säilitama. Ma võin ju seletada linnainimestele, et samade vajaduste rahuldamisel on minu kulutused maal tunduvalt suuremad – ja mis siis? Kuidas ma seletan ja põhjendan, et linnamees peaks läbi riigieelarve suunama maale rohkem raha ainuüksi selleks, et minu kui veidriku kiiks – elada maal ning küsitav missioon säilitada “maaelu”, – kinni maksta. Jah, ei leia argumente…
Paratamatult oleme me( jah, ka mina) dinosaurused kosmoseajastul. On paratamatus, et progressi käigus hävineb vana ning tuleb peale uus, teistsugune keskkond ning ühiskond. Antud juhul siis linnakeskond, mis inimesed oma mugavustega ära hellitab. Miks keegi peaks tulema maale, et vedada tuppa ahjupuid, riisuda lehti või loopida igal hommikul lund, et üldse kuhugile jõuda. Laiskus on tegelikult see inimlik omadus, mis meie rahvast rikub.
Olen isegi jutuks olnud telesaate peale sattunud ning antud juhtudel selle ikka ära vaadanud- tõepoolest, see baseerub pea ainult edulugudel, kuid karm reaalsus on see, et keegi ei tahagi lagunevaid hooneid ja poe taga õlut hävitavaid filosoofe näha. Minu silmis ei saa toimuva vastu ükski poliitline suund, ja need kes arvavad, et neil on lahendus, on pälvinud äärmuslaste staatuse.
Kurb, et nii läheb. Aga mina veedan linnas ainult ehk mõned aastat õppimiseks ning pöördun tagasi oma juurte juurde ning teen seda tööd, mida meie maa mulle pakkuda suudab. Ei tohi unustada, et raha pole siin elus kõige tähtsam. Meil on suuremaid väärtusi- meil on oma maa, meil on vabadus ning inimesed, keda armastada. Muu polegi oluline.
Filmis “Kuku: mina jään ellu” oli päris hea kiirülevaade ääreala maaelust. Muidugi oli see kohati teine äärmus aga sellist Eestit on üllatavalt palju ja tõesti vist Tallinnas sellest ei taheta midagi teada…
Oleme meiegi kogenud halvustavat suhtumist, et “mina küll nii rikas ei ole, et maal elada”. Ja nii ongi, peabki olema palk, mis seda kõike võimaldab. Samas ei ole raha, et käia huvitavates kohtades reisimas jmt. Aga minu puhul ei olnudki see väga ratsionaalne läbikaalutud otsus, pigem väikesest lapsest alates olemas olnud kinnisidee, teadmine, et ühel päeval ma siia elama tulen. Hingerahu, mida siin elamine annab, kaalub selle elukalliduse üles.
Saate nimigi määrab ju vaatenurga. Kui näidataks kohalikku agraarlumpenit, siis mis sinna maale ikka kippuda. Sarnase stiiliga kaadrit on linnaski küll. Ka linlikemaist teemadest rääkivates üllitistes ei kajastata valdavalt asotsiaalsete gruppide elumuresid. Pigem on sealgi teemaks edulood.
Määrakem terminid. Mis on maaelu? Kas maal vaba aja veetmine või ka seal töötamine?
Need ajad, mil maapiirkondade elanikkond koosnes vaid loomakasvatajatest-põlluharijatest on minevik. Pole vahet, millist teed pidi leib lauale tuleb. Oluline on tehtud valik. Mitte minna lihtsama vastupanu teed. Eirata olmelist ebamugavust keskkonna kvaliteedi nimel.
Need, kes maal hakkama ei saa, lähevad linna. Mitte vastupidi.
Selleks, et ilma pingsalt palgapäeva ootamata maaeluga hakkama saada, peab olema ettevõtlikust üle keskmise linnamehe taseme. Et – “jätkuks vahendeid vahemaade ja ise kõigega hakkamasaamise kiuste kusagil kolkas, kus kunagi elasid meie esivanemad”.
Seda vaadet see saade ju propageeribki…
Olen terve elu maal elanud ning võib-olla on asi selles, et olen veel nii noor ja seetõttu ka positiivsem. Ma tõesti ei taju maal viibides mingit kurvastust ja eluraskust. Hea küll, ma ei ela nii väikses külas kui Nahkanuia, meil siin on kirik ja poed, kuid maakoht sellegipoolest.
Olen õpingute tõttu viibinud ka palju linnas ning ikkagi usun, et maa ja külaelu on minu jaoks ainus sobiv variant. Ebamugav ja kulukas on vaid autoga linna tööle käimine, lume lükkamist või lehtede riisumist ja muid maatöid probleemiks ei pea.
Leian, et asi on suuresti harjumuses. Kes on kogu aeg maal elanud, ei märkagi neid asju ehk. See on justkui rohkem linnainimeste probleem, kes on harjunud suure mugavusega ja sellega, et elu keeb kogu aeg. Jah, mõelda vaid, isegi süüa peab maal ise tegema, ei saagi poest valmis sooja toitu osta:)
Mina tõesti üliväga naudin maaelu ja selle rahu ning turvalisust. Linnas tänavatel kõndides tuleb sageli klaustrofoobia ja kõledus peale, kuna kõikjal on inimesed, inimesed ja veelkord inimesed. Linnas ei ole kohta, kus saaks olla üksi ja rahus.
Vaeseid ja alkohoolikuid on igal pool.
Saan aru, et saadet “Kodutunne” vaadates tuleb kõledus peale. Minu meelest on samuti “Sõida maale” eesmärk just tunnustada ettevõtlikke maainimesi ning näidata inimestele, et ka maal võib edukalt hakkama saada. See on justkui innustav reklaam:)
Sest tõepoolest, milline inimene tahab laupäeva hommikul hakata vaatama lagunenud hooneid ja hambaid, eluhätta sattunud inimesi ning üleüldist nutulaulu selle ümber?
Olen eelkõnelejaga nõus. Mina samuti ei arva, et maaelul midagi viga oleks. Töökohad on tõesti probleem, kuid loodetavasti leian vaatamata sellele võimaluse oma elu Koeru piirkonnaga siduda. Kindel plaan on pärast ülikooli lõpetamist selline.
olen 21 aastat maal elanud ja näed- elan ! :)
Samas ei ole kindel, kas pärast vajalike teenuste kadumist sama juttu räägin. Siiani on Koerus kõik vajalik olemas: postkontor, apteek, kool, lasteaed, raamatukogu, kultuurimaja jne.
Maa-elu määrab suuresti mõiste “Hajaasustus”. Vikipeediast:”Hajaasustusala on ala, kus ehitised (hooned ja rajatised) paiknevad üksteisest kaugel või neid ei ole üldse. Hajaasustusalaks on valdav osa Eesti külade terriotoorimist, sealhulgas põllu- ja metsaalad ning loodusliku ilmega alad.
Hajaasutusala vastandiks on tiheasustusala. Haja- ja tiheasustusala piiri ja kriteeriumi määrab reeglina konkreetse valla üldplaneering”.
Sellest tulenevalt on maaelu raskem, tegevused aeganõudvamad ja kallimad.
Elu on palju muutunud, eriti annab see tunda maal. Kolhooside, töökohtade, koolide ja poodide kadumine ei soodusta noorte maalejäämist. Püsivad vanad, kes on harjunud ja ei tahagi kuskile minna, ning entusiastid.
Inimesed ongi erinevad, mugavad, töökad, ettevõtlikud, lorud ja joodikud. Kes mida valib ja valida saab.
On väga hea variant omada suvekodu maal ning talvel pesitseda linnas mugavas korteris. Korrastada pikkamööda esivanemate talu, nautida vaikust, maalõhnu, käia marjul. Side ei kao maaga ja lapsepõlvega. Olen vanavanematele selle võimaluse eest väga tänulik.
Hiljuti andsid kümmekond Pühjajärve lastevanemat kohtusse hagi Otepää valla vastu põhikooli sulgemise pärast, neid hakkab esindama endine õiguskantsler Allar Jõks. Lugedes Allar Jõksi seisukohti antud loos, olen isiklikult igati Allariga nõus ja hoian nende edule pöialt.
1 Trackback or Pingback