Magu lubatud võtsin täna käsile Kloontruuperi kuudi, mlle katus nädalajagu päevi lõplikult läbi vettis ja sellest läbiimbuv vesi kuudi sisuliselt elamiskõlbmatuks muutis. Mis ma tegin? Kõigepealt kiskusin lahti kuudi siseseinad, mis olid “viimistletud” mingi tugevamat sorti ehituspapiga, et näha selle all oleva kivivilla seisukorda. See oli viga, sest kord ärakistud pappi enam tagasi panna ei olnud võimalik ja sellega koos kaotas ka vill oma mõtte. Selleks talveks jäid kora kaitsma vaid OSB plaadist seinad aga ma arvan, et koos poolkaares ümber kuudi olevate laudamüüridega on koer siiski külma eest kenasti kaitstud. Pingutasingi kuudi soojustamisega üle.
Teine murepunkt oli kuudi põrand. Mingil hetkel otsustas Truuper hakata kuudi taharuumi pissima ja ei tahtnud sinna enam külma kaitseks minna. Kas see pissimine oli pidev ei oska ma öelda, sest lõpuks segunes see mööda seinu allavalguva vihmaveega. Kuna ma kuudi põrandat konstruktsiooni omapära tõttu lahti võtta ei saanud, pidin leidma mingi muu lahenduse, sellise mis olemasolevat niisket põrandat ummuksisse ei jätaks. Lahendasin selle lõpuks uue põrandaplaadiga, mis jäi vanast põrandast ca 50 mm kõrgemale. Nüüd on koeral puhas ja kuiv põrand ning ka vana saab piisavalt õhku, et ära kuivada.
Lõpuks vahetasin veel ära kõiges “süüdi oleva” kuudi katuse. Panin lihtsalt uue OSB plaadi, mis peaks kõigi eelduste kohaselt igasugusele ilmastikule vastu pidama aasta või rohkem. Samuti vahetasin peamiselt iseendale oluliste esteetiliste kaalutluste tõttu välja kuudi ees oleva “veranda”. Vana oli kahe aasta jooksul ebameeldivalt läbi vettinud ja mudane. Tulemus sai väljast selline:
Et ilm oli ilus, minul vaba päev ning üksjagu õues toimetamist, oli ka koer lahti. Et ma päris hoolimatu koerakoonlasena ei tunduks, tegelesin vahepeal pisut koeraga ka ja sellest tuli välja selline vahva tsirkusenumber, mida ma juba oma Facebooki kontol jagada jõudsin. Siin see on:
Paar päeva kirjeldas Maarja kuidas Mats neid koera kombel jaltuskäigul saatis. Matsi näol on tegemist väga seltskondliku, uudishimuliku ja enesekindla loomaga. Ta on toidu suhtes pirtsakas ega taha hästi kassikrõbinaid. Võib isegi juhtuda, et ta kaussi valatud toidule selja keerab ja saba püsti toast väljalaskmist nõuab. Selles mõttes sarnane mõlemale lapsele, kes ka solvumist minema marssimisega üles näitavad. Erinevalt Tutist otsib Mats väljas olles inimeste seltsi. Ta on kohal kui me riisume, mutimullahunnikuid laiali ajame või mida iganes õues toimetame. Mats ei karda ka Truuperit ja kui viimane minu seljataga kassi puu otsa ajab, on pigem tegemist kassi osavusdemonstratsiooni kui hirmuga. Vajadusel oskavad mõlemad kassid Truuperile vastu astuda.
Täna tabasin Matsi hiirega mängimast ja filmisin seda pisut. Kassidel on kombeks oma jahisaak või selle osad trepile tuua ja sinna näitamiseks jätta. Huvitav, kas sellega tahavad nad koera kombel oma lojaalsust näidata või on tegemist mingi instinktiga? Igatahes ei ole hiiri meil sel aasta majas väga palju näha olnud. Kasside turvavõre ümber maja on osutunud üle ootuste tõhusaks.