Kui ma mõned päevad tagasi tahtsin Vardjale minna, avastasin, et tee on tormituultega murtud kuuskedest blokeeritud. Teesulge oli kaks, lisaks hulgaliselt tee kõrval murdnud suuri kuuski. Et see nii jääda ei saa, läksin täna teed murdunud puudest puhastama. Kes on tuulemurdu pidanud koristama, teab, et kerge see ei ole.
Kui ma seal niimoodi üksi üht suurt kuuske tükeldasin, läksid mõtted taas oma rada rändama ning jõudsid otsaga meie esivanemate tegemiste juurde. Arvasin end väga hästi aru saavat, miks omal ajal valdavalt hagudega köeti. No kellel oleks olnud sellist aega ja tööriistu, millega 40 cm läbimõõduga palki tükeldada? Juba minul võttis see terve “sajandi”, palju oleks aega kulunud kirve ja käsisaega? Kahest kuusest peenema lõikasin 180 cm pikkusteks juppideks, jämedama 60 ca pikkusteks juppideks. Kui ma need pakud kodus käru pealt maha kallutasin, mõtlesin juba ette hirmuga, kes see vägilane need küll halgudeks lõhub. Aeg näitab.
Täna ma teise ja suurema tuulemurruni ei jõudnudki, enne läks pimedaks. Ja ega ma esimestki lõpuni ei jõudnud teha, “linnamehe” käed väsisid nii ära, et teatud asendites sae hoidmine tundus võimatuna. Homme jätkame aga tööd jagub seal ilmselt veel kauaks. Ka Haava tee on taas puid täis, üks paistab tee otsastki kätte. Kogu selle asja positiivne külg on, et saab väljas olla ja kütet.
5 kommentaari
No eks sellel hagudega kütmisel oliomal ajal majanduslik põhjendus ka olemas, näiteks 20. sajandi alguses oli Eestimaal praeguse 51% asemel nirum, palju nirum: alla 20%.
Puu oli väärtus – häll, maja, kirst.
Phäh, kirjaoskus või asi: //20. sajandi alguses oli Eestimaal METSAGA KAETUD PIND praeguse//
Vabandust!
Kaamosele – aga miks nii? enne maaparandustöid oli kõik nii soine?
Hää küsimus. Ega ma täpselt vastata küll ei oska, aga metsa oli tollal tõesti vähem. Kui vaadata näiteks Hoffmanni 19. saj lõpu maastikumaale on lagedus ikka üsna silmatorkav.
Kunst kunstiks, aga isegi näiteks enne kolhooside loomist oli Eestis metsa vähem kui kolmkümmend aastat hiljem. Kolhoosistamine jättis paljud põllukesed aja meelevalda, lepik kasvas kiiresti peale ja enne kui aru saadi oligi põld laanega üheks saanud. (1958 – 1975 aastani kasvas metsamaa osakaal Eestis ligi 50%)
Hm, ma pean nüüd ise ka teada saama, MIKS kasvas lõppkokkuvõttes metsamaa pindala 1929-2006 neli ja pool korda.
/vasakule ära, uurima/
Natuke uurisin.
Melioratsiooniga on siin võrdlemisi vähe tegemist, pigem ikka inimene ise oma harjumustega põhjustas need muutused.
18. sajandi algus – Eestis metsamaad 84% pindalast.
18. sajandi lõpp – järele on jäänud vähe, Eesti pinnast 28% on metsamaad. Mets köeti ära mitte talude kolletes, vaid viina- ja klaasivabrikutes, põeltati söeks, tõrvaks, potaseks ja pigiks, tuhk oli ülivajalik väetis.
19. sajandil lisandus suur metsaõgard raudtee, viineeri ja tikkude tootmine, paberivabrikud. Metsamaad oli eestis lõpuks alla 20% pindalast. Mida on vähe, see on kallis. Labaseks ahjukütteks liiga luksuslik.
Maailmasõjad tõmbasid majanduse tagasi, mets sai rahus olla ja seetõttu hakkas metsamaa pind kosuma. Peale sõda muutusid mitmed inimeste harjumused, lisandusid mitmed uued materjalid, oma osa mängus Eestis ka odav Vene puit, mille vedu oli praeguses mõistes mõttetult ebefektiivne, ent siis niisuguste asjadega ei arvestatud. Laristamine oli moes, aga vähemalt Eesti metsadele mõjus see hästi.
Nüüd oleme kiigega teisele poole teel, ehkki see hakkab välja paistma tõenäoliselt alles paarikümne aasta pärast.
(See kõik on lihtsalt minu diletantlik arvamus ja palun seda ka nii võtta :))