Kondid surisevad ja lihased valutavad. Järjekordne päev Vardja teel on möödas. Suurema osa päevast tegelesin esimese tuulemurru teise kuuse okste koristamise ja põletamisega. Puu oli võimas ja oksad samuti. Lisaks oli kuuse alla jäänud terve ports väiksemaid leppasid ja pajud. Kogu selle puseriku lahtiharutamine on terve teadus, ja kui mitte, siis aega võtab see kõvasti. Lootsin enne pimeda tulekut sellega ühele poole saada aga siis tuli Toivo, kes on tuulemurru “omanik” ja koos võtsime käsile järgmise, neljast kuusest koosneva teetõkke. Kahekesi läks töö kiiresti ja kui pimedaks läks, olid meil kõik kuused peaaegu laasitud. Toivo tuleb homme tagasi ja jätkab. Õnneks väga kiiret pole.
Minu jaapanlane Shindaiwa 389s pidas ennast Eestiamaa talves laitamatult üleval. Käivitus ja töötas igasuguste probleemideta. Olen ostuga rahul ja soovitan teistelegi.