Ärkasin hommikul kell 5, et jõuda ennelõunaks Riiga. Sõit kestab ca 4 tundi ja on äärmiselt igav. Võitlen pealetükkiva unega kasutades relvadena esimesest tanklast ostetud energiajooki, kuni Läti piirini raadiot ning podcaste oma lemmikraadiosaadetest, mida mu nutitelefon minu jaoks salvestanud on. Teinekord kuulan kõrvaklappidest muusikat või siis lihtsalt mõtlen omi mõtteid. Täna oli just selline muusika ja mõtete hommik.
Filmis “Viimane samurai” saab peategelasest, keda mängib Tom Cruise, viimane samurai. Ainus, kes jääb ellu samuraide võitluses oma tõekspidamiste ja eluviisi säilitamise eest kapitalistlike väärtuste vastu. Ma tõepoolest ei tea, milline on selle filmi tegijate sõnum aga mulle hakkas täna meeldima mõte, et jaapanlaste põliskultuuri või selle lahutamatut osa jäi selle filmi võtmes esindama võõramaalane!
Kas pole imelik, et samasugust mustrit võib tihtipeale näha meie enda igapäevaelu erinevates valdkondades. Näiteks on ju lihtne kadestada kedagi teist millegi pärast, mida kadestajal endal ei ole. Me kõik oskame kõrvaltvaatajatena anda “õiglasi” ja “objektiivseid” hinnanguid, mis paradoksaalsel kombel ongi sageli õiglasemad ja objektiivsemad kui asjaosalistel endil.
Mul on pikka aega olnud “hambus” maaelu ja selle jätkusuutlikkus. Või oleks õigem öelda jätkusuutmatus? Filmis saavutasid omakasupüüdlikud jaapani riigimehed peadpööritavat edu, importides jaapanlastele kõike läänelikku, alates raudteest ja lõpetades moega. Ja suur osa jaapanlastest läks sellega kaasa. Kas see ka päriselt just nii välja nägi, polegi hetkel oluline, kui mõelda, et midagi sarnast toimub täna ka Eestis ja kõikjal maailmas.
Maaelu jätkusuutmatust on lihtne tajuda eemalt vaadates ehk võõramaalasena. Need kes selle sees on, kipuvad kõike enesel olevat pidama enesestmõistetavaks ning lasevad ennast ära osta linnaelu mugavustel, oskamata näha kõike seda kasu, mis sünnib maal elamisest. Nii nagu jaapanlased ise hävitasid samuraidega võideldes suure osa oma kultuurist, hävitame me linnaelu hüvesid propageerides maaelu ja miks ka mitte eestluse juured.
Ma annan endale aru, et tänasel päeval sarnaneb maal elamine pigem eneseohverdusena ega ilmuta pealtnäha mingeid seoseid meie maaelu või kultuuri säilitamisel. Aga et sel siiski on mingi tähendus näitab ehk seegi, et just linnainimestest saavad sageli maaelu kaitsjad ning säilitajad. Võib olla on küsimus rahas, mida linnas liigub rohkem ning mis võimaldab seda paigutada maakodusse aga tunnistagem, võimalusi oma raha investeerida on ka teisigi. Sageli kolivad maale tagasi elama just need, kes on korra linnaelu maitsnud. Just nagu viimane samurai filmis “Viimane samurai”. :)
Jaan Tättel on üks ilus laul ojast. Sellest laulus
iga vesi jõuab ükskord jõkke
ta selleks ületab kõik tõkked
kuid varsti ojja tahab tagasi
ta oma koju tahab tagasi
Minu arvates tabab Jaan Tätte selle lauluga päris hästi inimloomuse olemust, kus tagasipöördumatus olukorras hakatakse äkitselt hindama kaotatud asju. Ja ta selgitab ka maaelu vajalikkuse nii indiviidile kui kogukonnale. Mitmes mõttes selgitab ta ka samuraide maailma tähtsuse. On palju lihtsam olla keegi originaalse “ojana”, mis voolab üle kivide, mätaste, loogeldes ja endale ise teed tehes kui piisake vett hoopis teistsuguste omadustega isikupäratust veeväljast.
Siin minu mõttekäik lõpeb. Veel üks võimalus mõista maaelu Eestis sellisena nagu ta täna välja näeb. Veel üks võimalus teha alates homsest midagi teisiti. Me kõik võime olla viimased samuraid oma maa kontekstis.
3 kommentaari
See postitus on mulle meelejärgi. Ei nõustu ainult sellega, et jõgi on isikupäratu veeväli.
Hiljutises ajakirjas National Geographic (mis nüüd ka eesti keeles saadaval) oli väga hea artikkel sellest, kuidas inimeste linnadesse kogunemine on tegelikult ainuke viis siin planeedil edasi elada arvestades kui palju rahvaarv kasvab. Ka sellest, et näiliselt roheline maaelu, maalt linna autoga tööl käimine ja eramajad kulutavad üldiselt palju rohkem ressursse kui suurtes korrusmajades elamine ja linnade ühistranspordivõrgud. Silmi avav artikkel, soovitan lugeda.
:) “isikupäratu veeväli” ainult võrdluses ojaga. Kui vaadata merd, pole seal ju näha ei ojasid ega jõgesid, mis on oma vee sinna kandnud.
Ahtoga kah nõus kuigi mööndustega. Püüan leida Sinu viidatud artikli ja seda pisut uurida aga tunne on, et need seisukohad kehtivad meie praeguse, suhteliselt luksusliku ja mugava, eluviisi valguses.
Sellega olen ma küll nõus, et maaelu vähemasti täna ja üldistades mingit keskonnasäästlikkust endas ei kanna. Pigem ikka vastupidi. Kahju on selle kadumisest sissekujunenud ja omaksvõetud eluviisi mõttes, majanduslikult tuleks see ehk tõepoolest maha kanda.