Nagu öeldud, veetsin nädalavahetuse Vardja teel tormimurdu puhastades. Seda on ikka väga palju. Olen kokku neljal metsas oldud päeval toimetanud ühes kohas, kus on koristada umbes kümmekond kuuske. Kuus neist on puhastatud, tükeldatud kas palgiks või küttepuuks ja vastavalt kas siis ära veetud. Aga need kümme kuuske pole kõik vaid väike osa tormimurrust ainuüksi Toivo metsas.
Tohutult palju aega võtab okste põletamine. Õemees küsis, miks ma seda teen, sest ühe teooria järgi võib ju oksad metsa alla jätta kus nad oleksid söögiks neile putukatele ja röövikutele, kes muidu puude peale lähevad. Ma ei tea – kindlasti jääb nii ilusam, seda enam, et siinsed metsaalused on ikka risused kohati. Tegelikult on üks praktiline põhjus ka, see puudutab tee äärt. Seoses tormimurruga saan vähemalt sellel lõigul tee ääre puhtaks seal olnud kõikvõimalikust oksarägast.
Kui okste vedamine võtab aega, siis tule üles saamine võtab seda enam. Täna süütasin üht oksahunnikut kolm korda enne kui see lõplikult põlema läks. :)
Muud ei midagi. Mõned kütteks valmissaetud palgijupid jäid metsa ja need tuleb sealt enne lume alla mattumist ära tuua. Loodan, et lähiajal ei ole suuremat lumesadu oodata. Jäi ka pisut oksi põletada. Äkki homme!?
Mati oli mul hommikupoole metsas kaasas. Pärastpoole tulid värsket õhku hingama ka Mann ja Tilde. Proovisin lastele edasi anda oma lapsepõlvekogemusi ja koos küpsetasime lõkketuhas kartuleid ning lõkke kohal leiba. Väga head said, kartuleid jagus mul nälja kustutamiseks ka pärastiseks.
2 kommentaari
Pisut kadestan Sind. Kui tervist veel oli, meeldis mulle väga sedasi mütata. Muidugi ainult siis kui asi ei muutunud mõnikord kohustuseks. Ma arvan, et just see, mida Sa teed, muudabki elamise maal väärtuseks omaette.
Mina ka kadestan. Eriti kartulite pärast :)
Ma mäletan nii selgelt oma lapsepõlvest seda kartulite lõkkes togimist ja kannatamatut ootamist, et kas nüüd juba on küpsed.