Vara tõusmisest

Millegipärast meenutas tänane hommik mulle neid Vahukülas veedetud talviseid vaheaegu ja nädalavahetusi, kus hommik algas vanaema lauluüminaga köögis ja läks edasi kojaukse kolksatusega tema taga, kui ta läks loomi talitama. See kõik toimus minu jaoks väga varastel hommikutundidel aga seondub ainult positiivsete emotsioonidega. Pole midagi mõnusamat kui tuisusel ja külmal talvehommikul ennast teki sees kerra tõmmata …

Tegelikult seostusid mul need toonased hommikud hoopis varase tõusja ja vastutaja pilgu läbi. Kui hommikukohv oli joodud ja pere hakkas ennast riidesse panema, kes kooliminekuks, kes tööle minekuks, kes vanaema juurde minekuks, läksin mina välja.

Kõigepealt käivitasin auto ja sõitsin ühe hooga läbi Vardja tee kuni Rõhu ristini, et veenduda selle sõidukõlblikkuses. Kõik oli tipp-topp. Eile õhtul puhtaks lükatud teele polnud jõudnud tekkida ühtki tõsist tuisuvaalu. Sõitmisel on hiljutiste sündmuste valguses ka praktiline eesmärk, tibake akut laadida. Nimelt ei käivitunud meil mõni nädal tagasi auto ja kuigi teeninduses selgus, et süüdlaseks on kulunud kontakt, kurnas akut ka ohtralt sisselülitatud lisavarustus (täisvõimsusel soojendus, istmesoojendus, autoraadio jne.). Lõpptulemus oli selline:

Kuigi tegemist ei olnud 1:1 põhjus-tagajärg seosega, olen ma pärast teeninduses käiku siiski proovinud olemasolevate võimaluste piires hommikusel ajal aku tööd igati kergendada.

Siis loopisin maja eest pisut lund, tõin kuurist autosse bensiinikanistri, aitasin lapsed autosse ja tulin tuppa kui Škoda perega Koeru poole startis. Mul oli hea tunne. Vahukülaga sidus minu mõtted selline poolpimedas üksi toimetamine, tuule vilin ja tuiskav lumi. Mõtlesin, et niimoodi igapäevaselt varahommikul väljas olla võis olla omamoodi ainulaadne ning rikastav kogemus. Küllap teadis seda ka minu vanaema ja teavad kõik need, kes varakult tõusmisest ja hommikustest toimetustest on endale teinud normi.