Hommikumõtisklus

Eile juhtusin Kanal 12 vaatama mingit võitluskunstide saadet ja kõrvu jäi kõlama saate lõpus saatejuhi poolt öeldu. Nimelt olla ta kunagi küsinud oma õpetajalt, kuidas saada võitmatuks, mille peale õpetaja vastanud: “Varblane ei lenda ka näljase tiigri ette.”1 Saatejuhi sõnul kulus tal 14 aastat selle ütluse mõistmiseks ja ta esitas vaatajatele väljakutse ise proovida seda lahti mõtestada.

Ma siis mõtlesin. Alateadlikult mingit konksu eeldades lähenesin ma vastusele ettevaatlikult ja tasapisi. Kui ühel inimesel võttis mõistatuse lahendamine sedavõrd kaua aega, võib see ka teistega vabalt nii olla. Samas on ju tegemist vanasõnaga, mis võib küll olla välja kujunenud 15 aasta jooksul aga milles sisalduv tarkus ei ole reeglina mõeldud aru saamiseks aastakümnete pärast. See viimane sõltub pigem siiski kuulajast.

Nojah, mõtlesin siis omaette ja esimene variant, mis pähe kargas oli midagi sellist, et tegemist on teatava enesemotivatsioono küsimusega. Et alati saab näida võitmatuna kui valida selleks õige seltskond. Ehk siis varblane ei saa olla võitmatu absoluutses mõttes aga ta saab seda olla näiteks varblaste keskel. Heitsin siiski sellise lähenemise kõrvale, sest mõttekäik, mis iseenesest tundus huvitav, kõlab siiski väga tänapäevalikult omakasupüüdlikult ja silmakirjalikult. Aga nii ma tõepoolest mõtlesin, sest järgmise järelduseni jõudsin läbi eelkirjutatu.

Omaette mõtiskledes hakkas mulle hoopis enam meeldima mõte, mille kohta eestlased ütleksid, et “ühtki putru ei sööda liiga tuliselt”. Ehk et järjekindlalt harjutades jõuab ükskord kätte see hetk, kus pole vaja enam ka tiigrit karta. Iseasi on, kas see tähendab “võitmatuks” olemist aga mõne tiigri ette võib pärast 14 aastat juba lennata küll.

Mida arvate? Kas on veel variante?

1. Ma sõna sõnalt öeldut ei mäleta aga mõte peaks olema õige. [↩]