Täna autoga Rakverest kodu poole teele asudes sadas lund ning leidsin ennast taas võrdlemas oma elu eri ajaetappe.
Enne kui Maarjaga Nahkanuia leidsime ja siia elama kolisime, elasime Paides ja Tallinnas. Olime kahekesi ja tööinimestena mingeid erilisi ülejõukäivaid kohustusi polnud. Aga linnaelu, ka väikelinna elu, ei pakkunud siiski kõike seda mida vähemasti minu hing ihaldas. Seepärast võtsimegi vahetavahel ette pikemaid sõite mööda Eestimaad, küll põhjarannikule, teinekord lihtsalt maale.
Mäletan üht praeguseks juba ammust väjasõitu vabariigi aastapäeval. Tulime kusagilt sealt Koigi poolt läbi Päinurme. Lund oli tohutult, teed polnud ollagi. Sõita sai ühes rööpapaaris ja me võisime olla õnnelikud, et kedagi meile vastu ei tulnud. Lõpuks jõudsime välja Rutikverre, kust me mingi pöörase uitmõtte mõjul tahtsime forelli osta. Päädis see kõik pika kinniistumisega, välja saime alles kalakasvatajatest abielupaari abiga.
See vahejuhtum mind ei heidutanud. Kus iganes leidnud mõni vähemkäidavam tee, sinna oli vaja trügida. Eriti talvel. Veel pikka aega Nahkanuial elades kasutasin ma Paidesse minekuks otseteed Sargvere silotornide juurest Põhjakale. Läbi lume ja pori, ikka selleks, et elu oleks huvitavam.
Täna, sarnaselt paljudele varasematele päevadele juba ammu, tabasin ennast taas mõttelt, et ma ei naudi tuisuse ilma ja töökorras, seest sooja auto, vahekorda. Ma ei taha tuisuga olla väljas vaid kodus. Ja seda isegi mitte olukorras kus teed on puhtad ja lumi tuiskab ehk enam seetõttu, et tuul teda maast lahti ajab kui seepärast, et teda taevast juurde sajab.
Igapäevased olukorrad kinnitavad minu riskivalmiduse kahanemist olukordades kus on olemas ohutum alternatiiv. Ma väldin kruusateid, mis autot lõhuvad. Ma väldin hooldamata talviseid teid, kus on samuti oht auto puruks sõita või kaua kinni istuda. Ma pole enam teab mis ajast kasutanud otseteed Sandhofi mõisa juurest Ervitale. Isegi Tartusse sõidan teinekord läbi Kapu, selle asemel, et minna otse läbi Preedi ja Piibe.
Ma ise seostan seesuguseid muutusi hiljutiste muudatustega elukorralduses või lihtsamalt öeldes, maaeluga. See elu, mida ma praegu elan, on ka oma rutiinis täis sedavõrd suuri ootamatusi, et ma eelistan ennast pigem säästa nendeks olukordadeks kui luua neid ise juurde. Tahad ennast välja kaevata, palun – suvaline talvehommik Nahkanuial. Tahad masinat remontida, vali – raudvoodi otsa puruks sõidetud muruniiduk, rohtu peidetud kivi vastu nüritatud trimmer või puukoorma vastu kõveraks tagurdatud käru. Võimalusi on veelgi. Pole energiat kusagile kulutada, leiame tegevuse – kui vabatahtlik siis näiteks kiviaed, kui kohustuslik siis ootamatu tuulemurd. Raha on üle – remondi autot. Siis igapäevased tööd-toimetused ja nii edasi ja nii edasi. Tegemist jagub igaks hetkeks. Ka kulutusi jagub igasse päeva.
Võib vist öelda, et elu Nahkanuial on mind kasvatanud olema igas mõttes palju säästlikum – energiasäästlikum, ajasäästlikum, rahasäästlikum. Iga väljas kasutult auto kaevamiseks kasutatud tund kahandab võimalust olla oma kodus, pere juures, puhata. Iga tarbetult lõhutud auto detail tähendab pingelisemat eelarvet teistes valdkondades. Soov on sellest ringist ühel päeval välja astuda ja see sunnibki muutma mõtteviisi. Nähes ja tundes kui raskesti kõik tuleb aga kui kergelt näppude vahelt libiseb, on isegi minu kivipeas aatomite struktuuri muutnud. Ei raatsi enam oma elu tuulde loopida.
Ja siis tunnedki kusagil suvalises kohas keset Eestimaad, et tahaks kodus olla ja et sul on kõigest kõrini. Et kõike seda jagub sul ka oma talus aga mingil teistsugusel, rahuldustpakkuvamal viisil. See on minu Nahkanuia postiivne külg.